Leo Kunnas: raiskamise piiramist tuleks alustada Eesti laevastikust. Venemaa ei vaevuks midagi nii kahjutut isegi uputama…

Ressursse ei ole. Pole raha, mistap ei ole võimalik rohkem midagi teha. Nii kõlab põhiline argument, millega õigustatakse sõjalise riigikaitse praegust seisu, mida eelmises loos kirjeldasin. On see tõsi? Kontrollime üle.

Kaitsekulutuste suurus ning riigi ja selle relvajõudude tegelik sõjaline võimsus on harva omavahel üks-üheses seoses. Näiteks Ameerika Ühendriigid kulutasid 2016. aastal riigikaitsele 611 miljardit, Venemaa kõigest 69 miljardit dollarit. Kas see tähendab, et USA on Venemaast sõjaliselt üle kaheksa korra tugevam?

Sugugi mitte. Täiselukutseline armee on kallis, veelgi kallimad on võimas merevägi 11 lennukikandja taktikalise grupi ja õhuvägi uute viienda põlvkonna hävitajatega. Ka Iraagi ja Afganistani sõjad pole olnud odavad, minnes kumbki maksma umbes triljon dollarit. See võeti arengu arvelt.

Venemaal pole tugevat mereväge vaja, sest ta ei kavatse maailmameredel domineerida. Õhukaitsesüsteem, mida meie idanaaber hoolega arendab, on õhuväest kordades odavam. Elektroonilise võitluse vahendid maksavad murdosa side- ja juhtimissüsteemide hinnast, mille mahasurumiseks need on mõeldud. Ajateenistus ja reserv pole kallid.

Saudi Araabia sõjalised kulutused kuuluvad Venemaaga samasse suurusklassi (63,7 miljardit dollarit 2016. aastal). Naftadollaritega toidetud saudide relvajõud on tõeline militaarmaailma Ferrari. Neile kõlbab vaid uusim, kalleim ja parim. Kas see tähendab, et Saudi Araabia saaks sõjas Venemaale vastu (ka juhul, kui Venemaa ei kasutaks tuumarelvi)? Ei saaks.