Martin Herem vastuseks Kunnase kriitikale: meie kaitseväe lati kõrgust ei määra Venemaa, vaid meie ise

Viimastel nädalatel on taaskord avalikkuse ette jõudnud mitmed erukindralite, poliitikute, reservkoloneli ja kirjaniku arvamusavaldused, kus räägitakse juba teada tuntud teemadel, nagu kaitseringkondade „kaotamine“ 2012 aastal, operatiivstruktuuri koosseisu vähendamine ning tugevalt tsentraliseeritud juhtimissüsteemi loomine.

Viimast on lihtne purustada, mille tagajärjel pole võimalik oma üksuste lahingutegevust koordineerida ja toetada. Pean silmas kindral Ants Laaneotsa, tänast poliitikut, kindralmajor Neeme Välit ja reservkolonelleitnant Leo Kunnast, täna rohkem teatud kui kirjanik.

Paberväed

Enne, kui minna nende väidete paikapidavuse analüüsini, on mul tänase peastaabi ja endise kaitseringkonna ülemana (2008 - 2012) vajalik siiski kirjeldada kaitseväe tegelikku olukorda enne kardinaalseid otsuseid - muuta Eesti kaitsevägi kiiremini reageerivaks ja võitlusvõimeliseks, et ta suudaks täita talle rahva poolt pandud ülesannet: seista igal hetkel ja võimalikult kaua vastu ülekaaluka vastase sissetungile. Ja seda päriselt, mitte paberil.

Minu ja eelpool toodud ohvitseride mälestused erinevad Eesti kaitseväe arenguplaanide elluviimisest suuresti. Aastatel 2008-2012 planeeriti tõepoolest jõuliselt nö suuremat kaitseväge: kaartidele tekkisid manööver- ja territoriaalsed üksused. Väidetavalt teadusliku uuringu tulemusel saadud kiirreageerimisstruktuurile suurusega 27 000 inimest lisati juurde 15 000 kaitseliitlast ja saadi 42 000 kaitseväe üksuste suuruseks. Tagantjärgi on veidi ebaselge, kas lisatud kaitseliitlaste arv oli mingi sõjamängu tulemus või kujunes number lihtsalt hinnangulisest liikmeskonna arvust.

Julgen väita, et nimetatud arvu võitlusvõimelisi kaitseliitlasi sel ajal olemas ei olnud. Päris kindlasti ei olnud nende kaitseliitlaste varustamise realistlikke plaane. Esimestel aastatel ei olnud ka päris selge, kuidas neid (teaduslikult?) kujunenud üksuseid kaitseplaanides rakendada kavatseti. Maaväe staabi ja kaitseringkondade (sh Kaitseliidu malevad) tegevuse planeerimise ning õppuste tulemusel jõuti 2012. aastaks siiski üsna selgele arusaamisele nii vajadustest kui võimalustest. Miks need plaanid aga kõik jäid suures plaanis paberile? Lihtne põhjus - need ei arvestanud olemasolevate ressurssidega, kõige tähtsama - inimestega ja mitte vähemtähtsama - rahaga.

Kaitseringkondade õppuseks „laenati" ohvitsere

Arengutes oli ka palju positiivset, kuid vägede materiaalseks tagamiseks ei jõudnud ladudesse eriti midagi. Ladusid, kuhu varusid paigaldada, ei olnud samuti piisavalt. Haubitsaid hoiti lageda taeva all, kus nad lagunesid sama kiiresti, kui remonditi. Tervet pataljoni ei saanud kunagi rivvi. Transpordivahendeid oli peamiselt vaid 1. jalaväebrigaadi üksuste jaoks ning needki pidevas tegevuses. Kuigi vahendite süsteemset hooldust planeeriti, oli nende seisukord mitterahuldav. Kaitseringkondade õppusteks „laenati" ohvitsere üle kaitseväe. Puudus elementaarne hulk kaasaegseid sidevahendeid, et tagada soovitud detsentraliseeritud juhtimine. Nii juhtimine kui taktikaline olukorrateadlikkus jättis väga palju soovida. Plaanides allutati kaitseringkonnale kõik selle territooriumil asuvad üksused, sh Kaitseliit, kuid reaalses elus oli kaitseringkonna ülemal väga piiratud võimalused nende üksuste ettevalmistamiseks ja eriti sõjaaegse rakendamise planeerimiseks.

Kui olla päris aus, siis ei toetanud detsentraliseeritud juhtimist ka tolleaegne juhtimisstiil - kaitseväe juhataja tasemel otsustati madalaid taktikalisi küsimusi, mis pärssis väga tugevalt ohvitseride initsiatiivi. Näiteks Moonika nimelise lumetormi ajal kaitseringkonnas tehtud otsuse tagajärjel laenata politseile ja päästeametile tehnikat muudeti kaitseringkonna varustuse kasutamise õigust hoopis tsentraliseeritumaks ja seda võis lubada vaid Kaitseväe juhataja. Regionaalsete kaitseplaanide koostamisel anti peastaabist „juhiseid" isegi paarikümne mehe kasutamiseks.

Võitlusvõimeline üksus oli orkester (on praegu ka!)

2012. aastaks oli kaitseväes selge, et ka 10 aasta perspektiivis ei paistnud ühtegi üksust peale orkestri, mis saavutanuks rahuldaval tasemel lahinguvõime. Hoolimata kümnetest tuhandetest ettevalmistatud reservväelastest, isikkoosseisu küllalt heast väljaõppest, läbimõeldud mobilisatsiooniplaanidest ja enam-vähem loogilistest kaitseplaanidest, oli puudus relvastusest ja laskemoonast, transpordi- ning sidevahenditest, mis lõppkokkuvõttes mõjutas isikkoosseisu moraali.

Seega oli otsustajate ees kaks valikut. Kas jätkata kaardil hästi mõjuvate üksuste arendamist, mis kümne aasta pärast on komplekteeritud 100%-liselt reservväelastega, kuid 50%-liselt tegevväelastega ja heal juhul 5% vajaliku laskemoonaga; puuduliku relvastuse ja transpordivahenditega ning vastase poolt haavatava sidelahendusega. Ehk siis luua üksused, mis ei ole võimeliselt reaalselt operatiivselt ja tulemuslikult tegutsema ja ei ole koostöövõimelised. Teisisõnu oleks tegemist vastast mitteheidutavate üksustega.

Mul on kahju ja piinlik seda öelda, kuid selline oli olukord tol hetkel. Või teine variant: alustada reaalse võimekuse loomisega, kus üksus on kaetud elementaarsel tasemel kõikide vajalike ressurssidega: inimesed, relvad, varustus, laskemoon, tehnika jne. Tõsi, vähendades kiirreageerimisjõudude koosseisu 42 000 sõdurilt paberil, 21 000ni maastikul. Selle otsuse tegemise ajal ei olnud reservkolonelleitnant Leo Kunnast teenistuses olnud juba viis aastat.

Üksused, mis ka reaalselt on võimelised sõdima

Me tegime raske otsuse ja nüüd saan kinnitada, et järgmise nelja aasta jooksul saavutame esimest korda kaitseväe ajaloos kiirreageerimisüksuste varustatuse taseme, mis vastab meie ootustele ja kindlasti ei meeldi kuidagi meie vastasele. Tegime siis ära terve rehkenduse ja lisasime sinna oma liitlaste toetuse, sest arusaadavalt ei suuda Eesti kõiki võimeid ise tagada. Tänaseks oleme õppustel Okas ja Siil testinud, kas meie üksused ka tegelikult on võimelised reageerima. Kevadtormil ja teistel õppustel, nii Eestis kui välismaal, oleme saanud selguse liitlaste toetusest ja koostöökogemuse.

Meil on üksused, mille isikkoosseis on välja õpetatud ning teadmised ja oskused pole aegunud. Need on üksused, mille relvadele on laskemoona rohkem kui esimeseks päevaks ja mis suudavad pärast formeerimist kiiresti liikuda ülesande täitmise piirkonda. Üksused, mis kooskõlastavad oma tegevust naaberüksustega tegutsedes olukorrast või kõrgema kavatsuse muutusest lähtuvalt igal ajal koordineeritult. Üksused on võimelised sõdima iga ilmaga, öösel ja päeval, sõltumata rahuaja eluks loodud taristust. Kahtlemata kaasatakse kogu vajalik tsiviilressurss, kuid tulenevalt vajadusest tegutseda kiiresti, peavad ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid juba praegu olemas olema. Ja heidutuse kõige tähtsam moment: inimeste moraalile ja kaitsetahtele on loodud alus, et neid ei visata lihtsalt massina vaenlasele kahurilihaks.

Selle perioodi hindamise kokkuvõtteks olgu öeldud, et tõenäoliselt loodi just aastatel 2008-12 üldine arusaam Eesti kaitseväest. Alused pandi mobilisatsiooni ja kaitsevalmiduse süsteemile, operatsioonide planeerimisele ning nende arendamisele läbi õppuste. Kuid samuti sai selgeks, mida me suudame ja mis jätab meid päriselt poolikute lahenduste juurde. Võttes vastu kaitseväe juhataja ametikoha, pidasin ma silmas just seda väge, mida me täna arendame ja mida toetavad liitlased. Selle väega olen ma valmis minema iga vastase vastu, sest tean selle võimeid.

Lati kõrgus

Metafoor, mis reservkolonelleitnant Leo Kunnase tekstist välja jooksis.

Mitte meie ei peaks lähtuma Venemaa püstitatud latist, vaid tema meie omast. Sest kõrguse määrame me ise ja olgu see siis sellisel kõrgusel, et selle ületamine on vastasele sedavõrd kulukas, et ta ise pigem loobub. Endised tegevväelased räägivad meie vastas olevatest moderniseeritud Vene Föderatsiooni Lääne sõjaväeringkonnaüksustest, millele me peame vastu saama.

Kuid kriitikud unustavat ära viimaste aastate Venemaa sõjalised arengud, kus armee moderniseerimine ei ole piirdunud ainult Lääne-Sõjaväeringkonnaga. Õppusel Zapad ei kasutatud vaid Lääne-Sõjaväeringkonna vahendeid. Ukraina on aga terve Venemaa armee polügoon, kuhu vajadusel on toodud jõude riigi mistahes kaitseringkonnast. Seega, mis on selle teooria järgi meie sõjalise kaitse lati kõrgus? Kui Venemaa ikkagi otsustab Eestile või kolmele balti riigile "koha kätte näidata", siis miks peaks ta piirduma ainult ühe ringkonna vahenditega? Nende kolme väikeriigi löömine ei nõua mitte operatiivvajadusi (mõiste mida kasutavad tänased kriitikud), vaid strateegilisi otsuseid ja vastavaid vahendeid. NATO liikmesriigi ründamine on igal juhul strateegiline käik ja sellisel juhul ei saa piirduda ühe sõjaväeringkonna elementaarsete kaitseotstarbeliste (heidutus) vahenditega, mis on küll võimelised agressiivseks ja ründavaks kaitseks, kuid mitte strateegiliseks pealetungiks tänases keskkonnas.

22. detsembril 2017 nimetas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu 2018 aasta kaitse-eelarve suuruseks 46 miljardit USDi, mis on 2,8% SKPst (mõned teised allikad hindavad selle ligi 70 miljardile). Kas me ei peaks lati kõrgust hoopis nendest numbritest arvutama? Kui me juba ütleme, et Venemaa määrab lati kõrguse, siis ei ole meil õige lati kõrgusest mitte ühtegi rubla vähemaks võtta. Sõjaliste võimekuste juures ei saa me seejuures lahutada tavarelvastusest tuumavõimekust.

NATO seatud latist ei hüppa Venemaa kuidagi üle

Eesti riigi eelarve on 2018. aastal umbes 10,5 miljardit eurot, millest riigikaitsele kulutame veidi üle 500 miljoni euro. Isegi uskudes Šoigu väljaöeldut ja kui me kasvataks oma kaitse-eelarvet 75 korda - Venemaa tasemele - jääks meie riigieelarvest väheks ligi kolm korda.

Seepärast on oponentide soov lähtuda Venemaa latikõrgusest sama trööstitu, kui siili ja hobuse mõõduvõtmine hipodroomil. Aga, siil ei anna kunagi alla! Ta võitleb oma elu eest, tema peamiseks ellujäämise võimaluseks on kohanemine keskkonnaga. Hobused aga teatavasti ei oska puhata ja halb ratsanik võib nad lihtsalt surnuks ajada. Ja meie tegutseme keskkonnas, mida läbi ja lõhki tunneme.

Ja siin tuleme tagasi liitlaste ja oma võimaluste juurde. Liitlased on hinnanud meie mõistlikke pingutusi kaitsevõime loomisel märkimisväärseteks ja nad on valmis panustama läbi siinolemise enda ja liitlaste kaitseks. Meie omakorda oleme valmis neid toetama. Lüües kokku NATO riikide ja Venemaa kaitse-eelarved, on kaalukauss juba meie pool, ja mina paigutaks selle lati siis juba NATO poole, millest üle hüppamine on Venemaale täiesti võimatu.

Ainult liitlastele ei looda meiegi, kuid tänased kriitikud näikse sedagi välistamas läbi „liiga hilja jõuavad" retoorika. Nii räägiti ka 2007. aastal. Samas on meil näiteid liitlaste lennuvahenditest, mis jõudsid siia umbes ööpäevaga. Tasus agressiivsel naabril jätkata ülbitsemisega, kui kaks tuumariiki saatsid Eestisse oma üksused, rääkimata NATO liikmesriikide teistes üksustest Balti riikides.

Kompromiss vajaduste ja võimaluste vahel

Siililegi on selge, et 42 000 on suurem arv kui 21 000 või 25 000. Kuid siilil on ka selge, et iga okas peab olema terav. Täna on plaan tagada 2022. aastaks kaitseväe kiirreageerimisstruktuuri täielik võitlusvõime 21 000 võitlejaga, mis oli kompromiss vajaduste ja võimaluste vahel. Keegi ei vaidle, et põhimõtteliselt saab võimalusi suurendada, kuid see on millegi arvelt ja seda ei ole peetud mõistlikuks. Ei väsi kordamast, et otsustajaks on kaitseväes need, kes vastutavad. Uus plaan, mis kinnitati eelmisel aastal, näeb ette kasvatada 2026. aastaks kiirreageerimisüksus 25 000 sõdurini. Ka see on kompromiss võimaluste (2% SKPst) ja vajaduste vahel. Lähtutud on peamisest eeldusest: see vägi peab olema valmis päevadega kokku tulema ja saavutama võitlusvõime, olema hästi varustatud, tagatud moonaga, sidevahendite ja juhtimisvõimekusega. Ilma lünkadeta.

Viis brigaadi

Mida tähendaks 21 000-le teise samasuguse numbri liitmine? Loomulikult on 42 000 suurem arv. Lisaüksuste puhul nõuab see vastaselt suuremat ohverdust kallaletungi korral ja seega heidutab teda veelgi rohkem. Kuid vaid ühel eeldusel - need üksused suudavad efektiivselt võidelda. Kuid mis see meile maksab ja mis me sellest saame?

Räägitud on vähemalt neljast brigaadist, mis tegutsevad territoriaalsel põhimõttel ja veel ühest, mis siis vastavalt lahinguplaanile ja olukorrale kõige otsustavamaid tegevusi läbi viib. Maaväes tähendab see tänasest umbes kaks korda suuremat väge, ehk lisaks 10 000 inimest. Soovitud 42 000st oleks siis 32 000 rakendatud tänasesse struktuuri ja lisaks veel kahte jalaväebrigaadi. Ja need üksused peavad oma reageerimiskiiruselt ja jätkusuutlikkuselt olema võrdsed täna arendatavate üksustega. Muidu oleks meil sõja algfaasis suured augud sees. Ülejäänud 10 000 võib jääda täiendusreserviks, tagala ja sisekaitse või muude võimekuste mehitamiseks.

Väga robustselt arvutades võib öelda, et iga 1000 mehelise üksuse (pataljon) juhtimiseks on vaja 20-30 tegevväelast auastmega major - seersant. Oleks väike staap, igale 150-200 liikmelisele allüksusele ülem ja veebel ning pataljoni peale veel mõned tehnikud/spetsialistid. Ilma nendeta ei saavuta üksuse formeerimise kiirust, ega koostööd teiste üksustega ehk suurema eesmärgi täitmist. Reservväelased peaksid aga iga 3-4 aasta tagant umbes 10 päevasel õppekogunemisel käima. Praktiline kogemus näitab, et nii on võimalik üksust kiiresti formeerida ja ilma täiendväljaõppeta lahingusse saata. Hinnanguliselt on tegemist üksusele seatud lahingvalmiduse miinimumnõuetega, millest allpool liikudes enam teatud standardeid ei saavuta. Piltlikult öeldes - need üksused jäävad sõtta hiljaks.

Seega on tänasele tegevväelaste arvule täiendavalt vaja 10 korda 20-30 inimest, ehk vähemalt 200-300 tegevväelast. Ja see on ainult lihtsate jalaväepataljonide puhul. Täna olemasoleva tegevväelaste koosseisu arvelt midagi märkimisväärselt välja ei pigista. Liitlastegi hinnangul on meil juba täna väga optimaalne koosseis, kus suur osa tegevväelasi kuulub Scoutspataljoni, luurekeskusesse, erioperatsioonide väejuhatusse, õhu- ja mereväkke, toetuse väejuhatusse ja kaitseväe peastaapi. Nendest struktuuriüksustest isikkoosseisu vähendamisega kannatavad juba olemasolevad võimed ja protsessid. Isegi kui me muudaks tänaste väeüksuste suunitlust, näiteks kasvataks mereväe miinitõrje millekski agressiivsemaks, siis neid inimesi ei saaks me kasutada täiendavate reservväelaste juhtimiseks ja ettevalmistuseks.

Peamine probleem ei ole raha, vaid inimesed

2017. aastal kasvas kaitsevägi umbes 30 inimese võrra. Värvati sadu, kuid lahkus samuti sadu. Personali voolavus oli veidi alla 10%, mis on arvestades üldist tööjõuturgu ja meie konkurentsivõimet seal üsna ootuspärane. Juhtimisvõime kasvatamiseks võiks leevendus tulla reservohvitseridest. Teoreetilised arvutused ja praktiline kogemus ütleb, et ühe pataljoni tegevusvalmiduses hoidmiseks peaksid selle üksuse reservohvitserid osalema aastas 5-10 päeva õppekogunemistel. Parem lühiaegselt ja tihti, kui harva ja pikalt. Osalise tulemuse saab ka väiksema väljaõppemahu rakendamisega, kuid üksuse tegutsemise kiirus langeb märgatavalt.

Päris uue üksuse loomisel, nagu seda need kaks eelpool nimetatud brigaadi oleksid, tuleks aga kahel esimesel aastal kõik reservohvitserid kutsuda õppekogunemisele umbes 30ks päevaks aastas. Seda isegi siis, kui kasutada distantsõpet. Seejuures on arvestatud meie tänast olukorda, kus enamus olemasolevates reservohvitseridest ei ole sellises nendel ametikohtadel rahuldaval tasemel ette valmistatud.

Ettevalmistus ei sisalda ainult konkreetse relvaliigi vahendite ja üksuste rakendamist, vaid ka koostööd teiste üksustega. Nagu öeldud, asendavad reservohvitserid vaid osa vajalikest tegevväelastest. Õppekogunemisi peavad läbi viima tegevväelased, sest reservväelaste poolt õppekogunemiste ettevalmistamine muudaks reservväelased hoopis osakoormusega töötajateks ning kulud kaitseväele ja ühiskonnale suurenevad märgatavalt. Seega on tänase sõjaaja koosseisu suurendamise üheks suurimaks väljakutseks täiendavate tegevväelaste värbamine ning ettevalmistus, milleks tänased värbamistulemused erilist julgustust ei anna.

Isegi kui kaitsevägi suureneks 50 tegevväelase võrra aastas, ei saaks kõiki kasutada nende kahe brigaadi mehitamiseks, sest tänanegi struktuur on pigem rahuldavalt kui hästi mehitatud. Juurde oleks siis kokkuvõttes vaja 200-300 inimest kahe brigaadi juhtimiseks ning lisaks veel vähemalt 100 10 000 reservväelase juhtimiseks. Need arvutused on tehtud seejuures väga tagasihoidlikult, arvestades sõjaaja koosseisudele esitatavaid nõudeid.

Järgmiseks väljakutseks on kogu selle täiendava isikkoosseisu lahinguvõimelisena hoidmine. Üldiselt hinnatakse, et reservväelane, või täpsemalt üksus, peaks omandatud oskusi värskendama vähemalt iga 3 aasta tagant. Erinevalt reservohvitseridest, kelle motivatsioon on kõrgem, võib üksuste õppekogunemisi korraldada ka ühe pikema õppusena. Iga kolme aasta tagant toimuv üksuse õppekogunemine peaks kestma 7-14 päeva. Lühemaga ei saa üksuste ülemad ja tagala eriti häid võimalusi väljaõppeks. Seega peavad need täiendavad 21 000 reservväelast iga kolme aasta tagant nädalaks-kaheks õppekogunemisele tulema, mis teeb umbes 7000 reservväelast aastas. Isegi nelja aasta peale jagades, tuleb iga aastaseks numbriks üle 5000. Sisuliselt on see 2-3 korda rohkem, kui tänased mahud. Juba see näitab täiendavate tegevväelaste vajadust.

Õppekogunemise kulud sõltuvad erinevatest elementidest - reservväelaste arv, üksuse relvastuses, õppekogunemise ajaline paiknemine, intensiivsus ja veel palju väiksemaid aju. Kuid ühe keskmise jalaväepataljoni 5 päevase õppekogunemise rahaliseks kuluks võib pidada 500 000 eurot. See on palgad, toit, kütus, õppevahendid, kompensatsioonid, laskemoon. Kui aga hakatakse laskma raskerelvi, kasvavad kulud hüppeliselt. Aga vahel tuleb ka raskerelvi näidata. Kui võrdsustada 7000 reservväelast 7 pataljoniga, siis oleks nende õppekogunemiste iga-aastane kulu 3,5 - 7 miljoni euroga ilma raskerelvade laskmiseta. Eeldame, et ühiskond nõustub sellega, et tänasest kolm korda rohkem töötajaid ja lapsevanemaid õppekogunemistel käib.

Viimaste aegade pearõhk: laskemoona hanked

Inimeste värsked teadmised pole ainuke, mida alal hoida tuleb. Väljaõppeks peab kasutama varustust, transpordivahendeid ja relvastust, mis vajab iga õppuse järel hooldust ja remonti. Siiani on otsustatud, et hooldusest vaid väiksema osa teeb ära reservväelane, enamus remondist ja hooldusest jääb kaitseväele, kes teeb seda oma töökodades või ostab teenust sisse.

Võttes arvesse just viimaste aastate arenguid ebausaldusväärses naaberriigis, on meil ohu korral reservväelastest koosnevad üksused vaja formeerida väga lühikese aja jooksul. Nende üksuste varustamine läbi sundkoormiste, on liiga aeglane. Tsiviilkäibes olevad transpordivahendid on küll planeeritud kaitseväes kasutusele võtta, kuid alles asendusmasinatena kaotuste korvamiseks. Mistõttu peab kaitsevägi kiireks reageerimiseks esmase vajaliku varustuse ja tehnika ostma juba täna. Kuna kaitsevägi täna meriinovillast ja coretexist varustust ei kasuta, siis sõduri varustuse pealt suurt kokku ei hoia. Tänane sõduri varustus moodustab ühe üksuse varustuse, relvastuse ja laskemoona hinnast umbes 5%. Ja sõduri isiklik varustus mõjutab otseselt moraali.

21 000 täiendava reservväelase varustuse hoidmiseks on vaja ladusid, mida peaks olema kaks korda rohkem, kui täna. Ja tänagi ei ole meil neid piisavalt. Vähem ladusid tähendab aeglasemat mobilisatsiooni või suuremat hooldusmahtu varustusele. Heaks näiteks on meie FH-70 haubitsad, mis suuresti puuduliku hoolduse ja halbade hoiustamistingimuste tagajärjel alles 10 aastat pärast kasutuselevõttu suutsid esimese pataljoni koosseisule laskmise teha 2015 aasta Siilil. On teada ka juhtum, ühe lähinaabri suurtükiväest, kelle lageda taeva all hoitav iseliikuv suurtükk enne aastat oli läbi roostetanud.

Me oleme viimastel aastatel koos ministeeriumiga jõuliselt suurendanud laskemoona hankeid, et oleks piisav varu. Tänases julgeolekuolukorras, kus väga paljud riigid on taas alustanud oma armeede varude ja tehnika oste, võime märgata ka Eestis sellest tulenevaid laskemoona hangete ja tarnete viivitusi ning hüppelisi hinnatõuse. Kujutage siis ette, et me peame hankima lisaks uutele üksustele veel samapalju laskemoona kui on tankitõrjel ja miinipildujatel. Kui brigaadidele lisame uued relvasüsteemid, siis ka õhutõrje ja suurtüki moona. Nende maksumus on üks, standarditest tulenevad ladustamisnõuded teine igapäevane kulu ja need ulatuvad kümnetesse miljonitesse.

Kokkuvõttes ei tähenda 21 000 olemasolevat reservväelast veel lihtsasti formeeritavat lisaarmeed. Enne nende plaanidesse lisamist tuleb kaaluda, kas me suudame kõik kaasnevad kulud katta. 2012 aastal oli selge, et kaitseministeeriumi käsutuses oleva eelarvega mitte.

Ei taha juhtida väge, mis ei jõua lahinguväljale isegi mitte pealtvaatajaks.

Kogu see täiendav kulu - me räägime kümnetest miljonitest eurodest aastas - tuleb leida lisaks tänastele kuludele. Kaitseväe eelarvest 42 000 sõduriga reservväe kasvatamiseks suurt välja ei pigista. Ehk kirjanik teab lahendusi, kuid meile ei ole ta neid teada andnud. Likvideerides mõned tänased olemasolevad arendused ja võimed, näiteks mere- või õhuväe, me neid kulusid samuti ei kata. Kuigi need on meil nišivõimed, on nad liitlastega koostööks väga vajalikud.

Kriitilisi küsimusi on esitatud ka tänaste kulude jaotumise kohta. Väidetavalt kulutab kaitseministeerium liialt „mittesõdivatele" tegevustele. Tänasest eelarvest kulub selleks umbes 23%. Need on teatud ülalpidamiskulud, toetused, ametnike (mitte tegevväelaste) palgad, rahvusvahelised maksud, esinduskulud, muuseum, teadus- ja arendustegevus, veteranide poliitika, KVÜÕA ülalpidamine, Välisluureamet ja ajateenijate toetus. Lisaks kulud toitlustusele, rahvusvahelised sõjalised operatsioonid, riigikaitseõpetus jne. Kahtlemata saaks suuremaid arendusi teha suurema eelarvega. 3 või enam protsenti SKPst võimaldaks teha palju jõulisemat kaitseväge, kuid rõhutan veelkord, kõige kallim ja tähtsam ressurss meie tegevuses on inimesed ja aeg.

Eelnev jutt ei olnud selleks, et põhjendada mittetegemist vaid selgitada, kuidas on soovid ja ressursid väga üheses seoses, ja vastutustundlik inimene arvestab seda ning ei loobi hüüdlauseid.

Täna olen ma kindel, et vajadusel suudab meie väike, kuid okkaline kaitsevägi vastast üllatada, ennast ja riiki kaitsta ning seista piisavalt kaua Eesti inimeste eest, erinevalt kaks korda suuremast väest, millest pool ei jõuaks vastase paugutamiseks ajaks isegi pealtvaatajatena kohale. Ja lõpuks - ma ei eita 42 000 suuruse reservväe vajadust, kuid keeldun lapiti löömast, sest laud oleks liiga õhuke. Serviti, ikka serviti!