JUHTKIRI | Peaaegu nagu uus Kekkonen
Eile esimeses valimisvoorus ülekaalukalt Soome Vabariigi presidendiks valitud Sauli Niinistöt on hakatud võrdlema soomlaste kõige armastatuma presidendi Urho Kekkoneniga, kes on ka Eesti ajalukku jätnud kustumatu jälje.
Mõistagi on sellised võrdlused alati lihtsustavad. Näiteks ametiaja pikkuselt ei ole Niinistöl võimalik Soomet veerandsada aastat (1956–1981) valitsenud Kekkoneni kõrvale tõusta, sest erinevalt toonasest ajast ei luba põhiseadus nüüd presidendil üle kahe järjestikuse ametiaja riiki juhtida. Nii et Niinistö valitsemisaeg piirdub tõenäoliselt 12 aastaga ja lõpeb 2024. aastal.
Üliveenvast valimisvõidust (62,7% hääli) hoolimata ei saa Niinistö vastu ka Kekkoneni tugevaimale valimistulemusele: 1978. aastal toetas Soome poliitika suurmehe valimist neljandaks ametiajaks 260 valijameest 301-st, nad esindasid 82% valijaid. See oli isikukultusse kalduv tulemus, millest Niinistö puhul rääkida ei saa.
Niinistö ja Kekkoneni vahel sisulist sarnasust otsima ärgitab lääne ja Venemaa suhete praegune seis, mida on nimetatud ka uueks külmaks sõjaks. Kekkonen tegi eelmise külma sõja ajal Soome iseseisvuse ja majandusliku heaolu tagamiseks kompromisse, millega kõik soomlasedki rahul pole. Laias laastus võib Kekkoneni välispoliitikat siiski õnnestunuks pidada: säilitati iseseisvus (olgugi Nõukogude Liidule järeleandmiste tegemise hinnaga), lõigati kasu idakaubandusest, pääseti ida-lääne vahendajana pildile ka maailmapoliitikas.
Mõneti ajab Niinistö-aegne Soome sama joont. Venemaa kohta käredaid avaldusi ei tehta, vaid hoopis kohtutakse regulaarselt Vladimir Putiniga. NATO-sse astumise küsimuses teoreetilistest aruteludest kaugemale ei minda, kuid lääne struktuuridega, sealhulgas kaitset puudutavatega, lõimitakse end vähem silmatorkavalt siiski järjest tihedamalt kokku. Peale Putini on Niinistö viimase aasta jooksul kohtunud ka USA presidendi Donald Trumpi ja Hiina presidendi Xi Jinpingiga – väikeriigi jaoks on see kadestusväärselt lai välispoliitiline haare.
Niinistö soovib panna Venemaa, NATO, Euroopa Liidu ja USA dialoogi pidama ja istutada Soome kindlalt Hiina-Euroopa kauba- ja reisiteedele. Eesti riigijuhtidel on sama saavutada mitmesugustel põhjustel raskem. Mis saaks siis olla parem, kui et seda asja ajavad küllaltki edukalt meie sõbraliku naaberriigi juhid?
