JUHTKIRI | Ratas veeres ühest kraavist teise
Viga ei ole teemavalikus. Pensionäride suhtelise vaesuse probleem on Eestis tõesti. Suhtelises vaesuses elavaid pensionäre on Eestis rohkem kui teistes OECD riikides. Ka pensionide ja pensionäride kogusissetuleku suhtelt keskmisse sissetulekusse on Eesti OECD-s viimaste seas.
Kuid heaks ei saa kiita seda, miks ja kuidas Keskerakond pensionide teema päevakorda võttis. Seda ei tehtud siirast murest pensionäride pärast, vaid eesmärgiga varjutada tulumaksureformi eest saadavat kriitikat ja uudiseid erakonna populaarsuse vähenemisest. Kuna pensionide tõstmise jutt on Keskerakonnale eelkõige iseenda upitamise vahend, ei kannata nende pakutav lahendus kriitikat.
See „lahendus” olnuks esimeste kuulduste põhjal 100-eurone, peaminister Jüri Ratase hilisema jutu järgi 60–70-eurone erakorraline pensionitõus. Kui Ratas oleks oma diivani seest 300–500 miljoni euro eest naftat leidnud, võiks hüüda „Hurraa!” ja peaministripartei plaani aktsepteerida. Paraku ei ole Ratasel sellist diivanit. Ka riigieelarve suurt ülejääki ei ole ega paista kusagilt, mistõttu asja tuleks ajada tasa ja targu – mõelda mitte ainult tuleva aasta valimistele, vaid ka pensionihüppe kõrvalmõjudele, tulevastele põlvkondadele jne. Pensioniindeks, mille järgi pensione regulaarselt tõstetakse, on välja mõeldud just selleks, et valimisvalus poliitikud ei hakkaks üle jõu käivaid lubadusi jagama.