Juku-Kalle Raidi kiri pisut põrutada saanud patriootidele: rahu, seltsimehed rahvuslased!
Milline kisa nüüd lahti läks! Rajud patrioodid sibavad igast seinapraost lagedale nagu kunagi Rüütli Arnoldi kommarid: "Ah see ongi siis patriotism!" "Ja veel koolis!" "Reeturid!" "Käsilased!" "Ah et miski pole püha?!"
Vabandust, kallid patrioodid, aga see on ju tavaline Venemaa leksika, mitte Eesti oma – et otsime nüüd täiest jõust iseenda pildile sättimiseks mõjuagenti, nagu teeb Putini Moskva.
Ja leiame!
Leiame omade ja võõraste seast, maa alt ja maa pealt! Leiame üles selle ahvi, kes on süüdi, et või on kallis, liiklusõnnetusi palju ja õlu veel kallim! Ja tuju halb.
Ja nii aasta otsa.
Sest ma ju lugesin, et vabariigi aastapäeva AASTAL pole hea selliseid asju ette võtta. Mis meil viga on, kamraadid? Nii enesekindlusetud tõesti või?
Mul oli kunagi üks hea vene sõber, kes viitas totalitarismi ja ühiskondliku hulluse esimesele märgile: kõike hakatakse veriselt ning tõsiselt võtma. Kõike. Ja minnakse vihaseks ka seal, kus võiks naerda. Ning muidugi oma "tõe" eest teistele vastu pead andma.
Jummal küll, las laulavad, ma olen isegi kunagi punkbändiga stalinistlikku jura laulnud, väga naljakas ja tore oli.
Selline laul oli, sõnad siiamaani peas:
Päikseline on me maal kõrge taevavõlv
rõõmsas mängus möödub meie lapsepõlv
Ameerikas võib päike soojendada last
seal kus mustas hoovis haiseb prügikast
Puhkusel meil kõlab laagris laste laul
käime rännakutel seljas matkapaun
Puhkus on ka lastel dollaritemaal
päevast päeva tänavatel virelevad nad.
Ja refrään:
Stalinile saatsime me kirja!
Rääkisime oma küpsest viljast!
Rukkist, mis on paksem pilliroost –
ja kui hästi elab me kolhoos!
Me ei kirjutanud talle seda
ütlesime seda piltidega
Kirjutada me ei oska veel
koolitee meil seisab alles eel.
Aga Stalinile pole tõkkeid
ta loeb ja mõistab laste mõtteid
Stalinile pole tõkkeid!
