Andrus Kivirähk: kas kultuuriinimesel sobib riigilt autasusid vastu võtta?

Riiklike teenetemärkide jagamist arvustada on muidugi täiesti mõttetu, sama rumal kui kritiseerida jõuluvana kingikotti. Jah, just nimelt ootamatu kingitusena, mille päkapikk on sussi sise poetanud, tulebki ordenit võtta! Arutelu selle üle, et A, B ja C on ju ka ordenit väärt, kõlab tobedalt, sest tegelikult on ju terve Eesti täis tublisid inimesi, kes kõik võiksid aumärgi rinda saada. Ja küll nad kunagi saavad ka. Või siis ei saa, mis pole ka teab mis õnnetus, igaühel lihtsalt loteriis ei vea.

Siiski on üks vaatenurk, mis teenetemärkide jagamisega esile kerkis ja mille üle võiks veidi arutleda. Nimelt küsimus, kas kultuuriinimesel üldse sobib riigilt autasusid vastu võtta. Kas see ei ahelda vaimu kuldsete käeraudadega võimu trooni külge? Ei piira suveräänse looja kriitilist mõttelendu? Ei muuda vaba inimest riigi lakeiks?

Nõustugem, et mõnel juhul võib riigilt autasu vastuvõtmine olla pisut vääritu. Seda siis, kui tegemist on okupatsioonivõimuga, mis rõhub sinu kodumaad, või totalitaarse režiimiga, mis on korda saatnud palju kurja. Paradoksaalsel moel on aga just säärastelt valitsejatelt peaaegu võimatu autasu mitte vastu võtta. See oleks lihtsalt eluohtlik. Mina küll ei tea, et mõni vaba vaim oleks Nõukogude Liidus julgenud loobuda Stalini preemiast. Ka Eesti NSV-s võeti kõik medalid ja aunimetused leplikult vastu. Pole kuulda olnud, et mõni kultuuritegelane oleks uljalt jalaga põtkinud ja kuulutanud, et tema ei soovi enesele Tööpunalipu ordenit või ei kavatsegi olla Eesti NSV teeneline kunstnik. Ka meie suurimad iidolid, sügavalt rahvuslikud loojad, kandsid rahumeeli nõukogude võimu annetatud tiitleid ja võtsid vastu okupatsioonirežiimi määratud preemiaid. Ja see on täiesti arusaadav. Vastu on võimalik hakata ikkagi ainult demokraatlikule riigile. Seal võib julgelt pea kuklasse lüüa ja riiki trotsida, aga totalitaarses ühiskonnas tuleb olla kuss.

Mina küll ei tea, et mõni vaba vaim oleks Nõukogude Liidus julgenud loobuda Stalini preemiast.

Iseasi muidugi, kas eesti kultuuritegelane üldse peakski olema oma riigist sõltumatu, enamgi veel, jääma selle riigiga opositsiooni. Ma usun, et näiteks Jaan Krossi oleks säärane küsimus sügavalt hämmastanud. Oletan, et Krossi jaoks oli oma loominguga tegelemine ja Eesti riigi teenimine üks ja seesama asi. Sellepärast ei tekkinud tal kindlasti hetkekski kahtlust, kas tal ikka sobib Eesti riigi määratud aumärke ja preemiad vastu võtta. Ka minul on tunne, et kuna Eesti riigi olemasolu on eesti kultuuri jaoks eluliselt tähtis, siis on keeruline neid teineteisest lahutada.

Milan Kundera jutustab oma romaanis „Surematus” loo sellest, kuidas Goethe ja Beethoven kohtuvad pargis jalutades kohaliku vürstinnaga. Goethe võtab kübara peast ja kummardab sügavalt, Beethoven aga ei tee teist nägugi. Vasakpoolne prantsuse kirjanik Romain Rolland nägi selles tõendit Beethoveni sõltumatusest ja Goethe lakeilikkusest. Kundera arvates oli Goethe lihtsalt viisakas, Beethoven aga matslik. Ja ta lisab: kui Rollandile tuleks pargis vürstinna asemel vastu Stalin, küllap kummardaks Rolland siis veelgi sügavamalt.