Marko Merikan: Eestil peaks olema häbi Iisraeli ees

Eesti hääletas eelmise aasta 21. detsembril ÜRO Peaassamblees resolutsiooni poolt, millega tunnistati kehtetuks ja õigustühiseks USA presidendi Donald Trumpi avaldus tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana. Valides poole, astus Eesti vastu oma kõige suuremale ja kindlamale liitlasele USA-le.

Sellele juhtisid tähelepanu paljud poliitikud ja eksperdid, aga ainult vähesed mõistsid ja jätsid avalikult välja ütlemata, et tegelikult hääletas Eesti koos EL-iga mitte USA, vaid Iisraeli vastu. Hääletus USA otsuse vastu ei muuda reaalsuses mitte midagi. Jeruusalemm on ja jääb Iisraeli riigi pealinnaks. Ükski ÜRO resolutsioon ei muuda seda fakti olematuks. Juba 1978 aastal ütles Iisraeli peaminister Menahem Begin: „Ühinenud Jeruusalemm jääb igavesti Iisraeli pealinnaks, ja sellega on asi otsustatud. See, mida me antud asja kohta ütleme, see jääb.“ Vastus küsimusele, miks Eesti otsustas järgida islamiriikide agendat ja hääletada „solidaarselt“ koos EL-iga, annab selguse, kas Eesti tegutseb väärtuspõhisest või mingist segasest poliitikast lähtuvalt.

Pilk ajalukku. Palestiina araablaste agenda

Nimetus Palestiina on lühend kreekakeelsest nimest Palaistine Syria ehk „Vilistite Süüria“. Nii nimetasid kreeklased territooriumi mõlemal pool Jordani jõge, Surnumerd ja Arabat, eristamaks seda põhjapoolsest Süüriast. See maa-ala oli palju suurem, kui vilistitega asustatud rannikuala. Rooma valitsuse ajal ja lühikesel mandaadiperioodil oli Palestiina tänapäeval Iisraeli, osaliselt Jordaaniat, Liibanoni ja Araabiat hõlmava maa-ala ametlik nimetus. Vilistitega pole palestiina araablastel mingit pistmist. Selline rahvuskooslus on ammu kadunud.

Igaüks, kes natuke viitsib ajalugu ja teemakohaseid dokumente uurida, saab aru, et meedias reaalsuse pähe genereeritav on tegelikult tõejärgne ajastu kõige otsesemas mõttes. Juba aastakümneid on ennast palestiinlasteks nimetavad araablased-moslemid edukalt kultiveerinud endast pilti kui okupatsiooni all kannatavatest rõhutud vabadusvõitlejatest. Paraku ei viitsi 21. sajandi Lääne ajakirjanikud ja meediatarbijad teemasse eriti süveneda ning seetõttu on jäänud prevaleerima Palestiina araablaste agenda. Tegelikkus on paraku hoopis teine.

Hiljuti tähistati Balfouri deklaratsiooni 100. aastapäeva. Algus oli paljulubav. 1920. aastal määrati San Remo konverentsil Suurbritanniale Balfouri deklaratsiooni ellurakendamiseks mandaat, mille 1922. aastal kinnitas Rahvasteliit. Selle kohaselt kuulus kogu Palestiina maa juutidele, et luua sinna juutide rahvuskodu. See territoorium hõlmas ka tänast Jordaaniat. Ometi ei pidanud Suurbritannia mandaadist kinni, vaid jagas maa seadusevastaselt 1923. aastal kaheks – Jordani jõest idapoolne maa jäi juutidele ja läänepoolne araablastele. Sealt algasid esimesed lahkhelid.

Ida pool elavad palestiina araablased ei jäänud rahule ja alustasid juutide ründamist. Seda teevad nad tänase päevani. Transjordaaniast sai Jordaania Kuningriik. Suurbritannia silmakirjalik poliitika juutide vastu, võimetus ja tahtmatus deklaratsiooni ellu viia, tõi kaasa vägivalla ja sõja araablaste ning juutide vahel. 1947 aastal jagas ÜRO idapoolse maa taaskord, pakkudes araablastele territooriumi riigi loomiseks. Palestiina araablased ja 6 Araabia Liiga liiget lükkasid selle otsekohe tagasi.

Pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist 1948. aastal otsustasid need riigid juute rünnata, sooviga juudid hävitada. Ebaõnnestunult. Sellest ajast kuni tänapäevani on toimunud mitu sõda, võetud vastu resolutsioone, peetud läbirääkimisi ja sõlmitud leppeid. Alati, kui Iisrael on teinud järeleandmisi ja lootnud rahule, on palestiina araablased lepinguid rikkunud ja jätkanud vägivalda. Ja alati süüdistatakse Iisraeli.

Enne 1967. aasta sõda olid Gaza, Läänekallas ja pool Jeruusalemma Egiptuse ja Jordaania võimu all. Ometi ei kurtnud Palestiina araablased selle üle. Ei kiputud endiselt tegema oma riiki ega soovitud Jeruusalemma oma pealinnaks kuulutada. Jälle ei räägi keegi asjast, vaid hoopis Iisraeli „okupatsioonist“. Nimetus palestiinlased tekkis alles peale 1967. aasta sõda, kui uus araablaste põlvkond, eesotsas Yassir Arafatiga, hakkas nimetama end palestiinlasteks ning määretles ennast palestiina rahva esindajana.

Iisraelis võeti seda kui märki rahvusliku eneseteadvuse tõusust ja paljud Iisraeli ajalehed alustasid araablaste nimetamist palestiinlasteks. Kuigi see ei meeldinud paljudele, on nimetus püsinud tänaseni. See ei muuda aga araablasi palestiinlasteks. Samal ajal alustasid palestiinlasteks nimetatavad araablased eesotsas Arafatiga „vabadusvõitlust“, mida tuleb defineerida kui võigast terrorit. Sellele lisandus müüt ja propaganda palestiinlastest kui Iisraeli okupatsiooni ohvritest.

Paar näidet „palestiinlaste“ valedest, millest täna keegi ei räägi. Endine PVO juht Yassir Arafat nimetas ennast palestiina põgenikuks. Tegelikult oli teada, et ta sündis, õppis ja teenis armees Egiptuses. 1977. aastal ütles PVO (Palestiina Vabastusorganisatsioon) täidesaatva komitee liige Zahir Muhsein: „Palestiina rahvast ei eksisteeri. Palestiina riigi loomine on ainult vahend, et jätkata oma võitlust Iisraeli riigi vastu araabia ühtsuseks.“ 16. septembril 2015 teatas Mahmud Abbas Palestiina TV-s: „Me tervitame iga veretilka, mida valatakse Jeruusalemmas.“

Palestiina Omavalitsus rahastab terrorismi

Kui mitmed araabia maad hääletasid ÜRO resolutsiooni poolt puhtalt rutiinist, siis tegelikkuses on nad praktiliselt samal seisukohal USA-ga. Lihtsalt nende riikide avalik arvamus ei tolereeriks oma valitsuste sellist pretsedenditut avaldust. Poolsalajane dialoog Iisraeliga on nii saudidel kui ka mitmel teisel Pärsia lahe riigil.

Egiptuse juhtkond on Iisraeliga selgelt töistes kontaktides. Samuti Jordaania. Samal ajal on samade riikide elanikkond lausa hullumiseni Iisraeli vastu. Põhjust pole vaja kaugelt otsida – islam. Suhete soojenemisel Iisraeliga on otsustavaks teguriks ka Iraan, kes on araabia maade vaenlane. Palestiina araablased on juba kümneid aastaid olnud mõnus käepikendus erinevatele võimudele Lähis-idas, aga samuti kaugemal, et survestada Iisraeli ja juhtida tähelepanu eemale oma kodustest teemadest.

Ükski pakutud lahendus pole ennast palestiinlasteks kutsuvatele araablastele olnud meelepärane. Tegelikkuses ei huvita araabia maid ja moslemiriike suurt eriti need „vaesed õnnetud palestiinlased“. Samuti ei lähe Gazas ja Läänekaldal ehk Juudeas ja Samaarias elavate inimeste heaolu korda ka kohapealsetele valitsejatele PVO-le ja Hamasile. Mõlemad on kasvanud välja ühest juurest ja mõlemad ajavad sama agendat. Mõlema eesmärk on sarnane – üks ja jagamatu Palestiina, pealinnaga Al-Quds ehk Jeruusalemm. See tähendab juutide minemaajamist-tapmist ehk merre ajamist.

Iga mõtlev inimene saab aru, et tegemist on hullumeelsusega. Aga see, mis meile paistab hullumeelsusena, on teatud osa moslemite jaoks määratud sündima Allahi tahte läbi. Hamas, kelle põhikirjas on hävitada Iisrael ja puhastada „Palestiina“ juutidest, kes „okupeerivad“ nende maad ja pühapaiku, ei ole oma agendat muutnud.

Palestiina omavalitsus ja Gaza elavad sisuliselt doonorite rahast. Ise nad midagi erilist ei tooda ega valmista, kui jätta kõrvale tunnelid ja pommid-raketid. Kümned või isegi sajad maa-alused tunnelid, isevalmistatud raketid ja kohalik terror on see, mis iseloomustab Hamasi valitsemist Gazas. Iisraeli demoniseerimine, ajaloo võltsimine ja ümberkirjutamine toimub kõige kõrgemal tasemel omavalitsuse juhtkonnas.

Abu Mazen ehk Mahmud Abbas räägib kohapeal ühte ja välismaal teist juttu. Ta valetab ja võltsib ajalugu. Mõtleb asju välja. Ta ülistab ja kiidab Iisraeli kodanikke tapnud terroriste, õigustab nende tegusid absurdsete põhjendustega, maksab Iisraeli kodanike tapjatele palka. Pärast seda, kui 2018 jaanuaris mõrvasid Palestiina araablastest terroristid automaaditulega poest autoga koju sõitnud Iisraeli rabi, kiitis Hamas selle teo sangarlikuks ja PVO lubas teo sooritajatele preemiat. Noort 35-aastast rabi jäid leinama naine ja 6 last.

2017. aastal maksis Palestiina omavalitsus vangistatud ja süüdimõistetud terroristidele abirahaks ja kompensatsioonideks kokku umbes 358 miljonit dollarit. Kompensatsioonide suurus sõltub sooritatud teo tähendusest, selle eest saadud karistuse pikkusest, võimalikust invaliidistumisest ja süüdimõistetu perekonna rahalisest olukorrast. Paremini teenivad need, kes on saanud mõrvade eest pikad 25 kuni 35-aastased vanglakaristused. Nad saavad iga kuu kuu oma tegude eest preemiaks keskmiselt 2000 eurot. Lühemad, 3 kuni 5-aastased vangistused toovad süüdimõistetuile „vaid“ ligi 500-1000 eurosed kuutasud. Kokku läheb nende preemiate peale 7% Palestiina omavalitsuse aastaeelarvest. Töölise keskmine kuutasu Läänekaldal on umbes 500 USA dollarit. Seega on terrorism paljudele rahaliselt väga tasuv.

Jaanuari keskel Ram-Allahis kogunenud palestiina juhtidele peetud kõnes tegi Abbas muuhulgas järgnevad avaldused:

• Jeruusalemma kohta: „See puudutab kogu meie tulevikku. Kui Jeruusalemm on läinud, mis saab siis edasi? Rajada riik, mille pealinnaks on Abu Dis (üks Ida-Jeruusalemma linnaosa)? Just seda nad pakuvad meile praegu. Abu Dis ja mis iganes... See on läbi.”
• Palestiina araablaste juurte kohta: „See on meie maa. See on olnud meie maa kaananlaste päevist alates... Kaananlaste päevist kuni tänaseni ei ole (meie esisad) lahkunud sellele maalt. Nad olid siin enne meie patriarhi Abrahami.”
• Balfouri deklaratsiooni kohta: „Me jätkame sellest kõnelemist kuni Suurbritannia vabandust palub, maksab kahjutasu ja tunnustab Palestiina riiki.”
• Tulevaste võitluste kohta: „Me ei soovi sõda. Me ei kutsu üles Iisraeli vastu sõdima. Kellel on (relvad) – tehku seda. Ütlen seda avalikult. Kui teil on relvad, siis laske käia. Ma olen teiega ja aitan teid. Igaüks, kel on relvad, tehku seda. Minul ei ole relvi. Mina soovin rahumeelset poliitilist teed kokkuleppele jõudmiseks.
• Terroristide tasustamise kohta: „Nad on meie lapsed, meie perekonnad. Me oleme nende üle uhked ja maksame enne neile kui elavatele.”

Kui lugeda ja kuulata, mida Palestiina omavalitsuse juht Abbas järjepidevalt räägib ning korrutab, tekib küsimus, kuidas on võimalik, et selline isik kutsutakse EL-i juhtidega kohtuma ja talle avaldatakse pidevat toetust - nii moraalset kui rahalist. Paraku on teada fakt, et EL lähtub Palestiina araablastega suhtlemisel ühtedest väärtustest ja Iisraeliga suheldes hoopis teistest väärtusest. Asjaolu, et mõlemad väärtused ei saa olla ühtmoodi moraalsed, EL-ile erilist probleemi ei valmista.

ÜRO rahade kõrvalejuhtimine

UNRWA (ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioon Lähis-Idas) loodi 1949. aastal eesmärgiga aidata Palestiina araablastest nn põgenikke. Põgenikeks klassifitseeriti kõik araablased, kes lahkusid Palestiina mandaatalalt. Tol ajal hinnati nende arvuks kuni 750 000. UNRWA otsustas, et põgeniku staatuse saavad ka nende järeltulevad põlvkonnad.

Tähelepanuta jäetakse, et 1948. aasta sõja ajal läks suur osa kohalikke araablasi kodust ära vabatahtlikult põhjusel, kuna araabia maad kuulutasid, et nad saavad varsti tulla tagasi riiki, kus juute enam ei ole. Samuti emigreerusid Läänekaldal elanud Palestiina araablased Joraadiasse Ammani, sest sealne majanduslik olukord oli palju parem. Ammani elanikkond kasvas 1954-1973 aastatel 35 000 inimeselt suurusjärku 500 000. Tänased nn põgenike järeltulijad ei kannata mingit tagakiusu ega vägivalda.

Küsimus, miks araabia maad neid omaks ei võta ja neid oma ühiskondadesse ei sulanda, on väga oluline. Selle teemaga aga keegi ei tegele. Mõnusam on süüdistada Iisraeli ja survestada olematute põgenikega läbirääkimistel. UNRWA abirahad Palestiina araablastest nn põgenikele on lausa ulmelised. Ühes 2017. aasta uuringus ilmnes, et neile makstakse inimese kohta kordades rohkem, kui reaalsetele hädasolijatele muudes piirkondades, kus käib sõda ja on humanitaarkatastroof. Rahade väärkasutamise kohta on mitmeid raporteid.

Asjaolu, et ÜRO seda ei tea, on kaheldav. ÜRO abirahasid on kasutatud mh terroristide vajaduste katteks, kes on selle eest soetanud relvi ja ehitusmaterjale tunnelite kaevamiseks. Ka selle kohta on olemas raportid. Nüüd, kui USA on hakanud sisuliselt küsima, mida UNRWA nende rahade eest teeb, on tekkinud lausa paaniline reaktsioon. Isegi Eesti ajakirjandus kirjutab, et USA põhjustab sellega katastroofi. UNRWA juht keeldub reformide tegemisest. Samal ajal süüdistab Araabia Liiga USA-d, mis on eriti küüniline. Kas USA-l pole õigust küsida, mida nende raha eest tehakse? Ja miks peab üldse USA andma oma maksumaksja raha väljamõeldud pagulastele, samal ajal kui rikkad moslemimaad annavad oma rahasid muuks kasutuseks.

Kus on nüüd need palestiinlaste kaitsjad, kes räägivad, kuidas Iisrael terroriseerib nende vendi? Ometi tundub, et Euroopas kestab pimedus edasi. 11 riiki on teatanud, et suurendavad toetust UNRWA-le. Vaevalt see reaalsuses midagi muudab. Ka EL-i rahad Palestiina omavalitsusse lähevad paljuski korruptsiooniks. Laristamine ja varastamine on niivõrd avalik, et seda isegi ei häbeneta. Sama raha eest tehakse ajupesu kohalikele lastele, keda suuremaks saades paljud pered ohverdavad õilsa eesmärgi nimel – surra märtrina, tappes juute.

Antisemitismi tõus

Viimastel aastatel on Euroopas toimunud väga murettekitavad sündmused. Moslemite sisseränne ja omaette kogukondade moodustumine on muutnud nad vägivaldseks ja ohtlikuks kohalikele juutidele. Ähvardused, vägivald ja juutide vastased rünnakud ei ole enam harvad. Järjepidevalt toimub juutide emigreerimine Prantsusmaalt, kus nende elud on sattunud ohtu. Pikaaegne rahuriik Rootsi vajub järjest suuremasse mülkasse.

Rootsi Iisraeli suursaadik Magnus Hellgren ütles intervjuus Iisraeli ajalehele Makor Rishon, et Rootsi riik ei suuda kaitsta riigis elavaid juute: „Pärast detsembris 2017 tehtud Jeruusalema avaldust Trumpi poolt on nii Malmös kui Göteborgis korraldatud ulatuslikke meeleavaldusi juutide vastu. Soditud on sünagooge, loobitud Molotovi kokteile ja tänavatel hõigutakse „Tapke juudid!“ Juudid ei julge tänaval või poes käies enam tavapäraselt kipat kanda. Rootsi politsei ei suuda selliseid intsidente ära hoida," ütles suursaadik. Ometi on see tänapäeva reaalsus, et kui Rootsi ei suuda kaitsta oma kodanikke, oleme läbi kukkunud. Rootsi riik pole andnud ka Rootsi juutide kogukondadele nende palutud abi, mida oleks vaja sünagoogide julgeoleku parandamiseks.

Imestamiseks pole tegelikult põhjust, sest Rootsi välisminister Margot Wallström on öelnud, et juudid on ise süüdi, et palestiinlased neid ründavad. Rootsi oli ka esimene Euroopa riik, mis tunnistas Palestiinat riigina, kuigi mingit riiki pole seal seniajani. Türgi fanaatikust diktaator ja Allahi nimel kõnelev Recep Erdogan on võtnud omale moslemite esikaitsja au. Ta on nimetanud Iisraeli terroristlikuks riigiks ja saatnud mitmel korral lendu ähvardusi Iisraeli vastu.

Ühes 2017. aasta detsembri kõnes oma toetajatele ütles ta järgmist: „Juudid ei saa end puude taha peita“. Erdogan viitas hadithile, mille järgi Muhhamed ütles, et juudid varjavad end puude taha, kuid nad tapetakse. Türgi liider ja ühtlasi NATO riigi juht õhutas juute tapma! Sellise riigiga on Eesti sidunud ennast ÜRO resolutsioonis! Ei ole kuulnud, et ennast demokraatlikuks nimetav EL oleks kuidagi tauninud selliseid väljaütlemisi või otsinud lahendusi juutidevastasele vägivallale Euroopas. Vastupidi – pidevalt korratakse tüütuseni jutupunkte, millel puudub sisuline mõte. Silmakirjalik käitumine EL-i poolt on muutunud lausa Iisraeli vastaseks. Järjepidevalt eiratakse Iisraeli muresid ja süüdistatakse neid, selmet vaadata otsa reaalsusele.

Iisrael püüab lahendada olukorda rahumeelselt

Iisrael otsib tegelikult ammu lahendusi. Seetõttu käib neil aktiivne dialoog teiste seas ka Saudi-Araabiaga. Plaanitakse erinevaid ühendusi, mis võimaldaksid nii Läänekalda kui Gaza elanikel avaneda maailmale. On räägitud ka suurtest investeeringutest erinevatesse taristutesse. Hiljuti esitles Iisrael Brüsselis kokku saanud doonorriikide juhtidele plaani parandada olukorda Gazas, mis läheks maksma miljard dollarit.

Kas doonorriikidel leidub tahet ja raha, selgub edaspidi. Rahu on see kindlasti väärt. Siiski on vaieldamatu tõsiasi, et just Iisrael püüab leida lahendusi, samal ajal kui Gaza olukorra eest vastutav Hamas investeerib raha relvadesse. Ometi ei saa Iisrael teha seda kõike oma suveräänsuse ja turvalisuse arvelt. Kui ennast palestiinlaste esindajateks nimetavad liidrid ei suuda ega taha teha Iisraeliga rahu, tunnustada Iisraeli riiki ja viia ellu juba kokkulepitut, siis võib olla kindel, et mingit Palestiina riiki ei sünni.

Igale palestiina araablasele ja poliitikule peaks olema selge, et Jeruusalemm on ja jääb igavesti Iisraeli jagamatuks pealinnaks, olenemata sellest, milliseid resolutsioone võtab vastu ÜRO. Selle tõega mittearvestamine viib viimsegi võimaluse tõelisele rahule. Samuti ei ole võimalik liikuda edasi olukorras, kus terrorirühmitus Hamas valiseb Gazas ideoloogiaga hävitada Iisrael. Paistab, et sama teed läheb ka PVO. Öeldes lahti Iisraeli tunnustamisest, kaotavad ka PVO poliitikud viimsegi tõsiseltvõetavuse.

Pärast 2014. aasta Gaza sõda kestab endiselt madalasageduslik konflikt. 2015. aasta sügisel puhkenud noarünnakud juutide vastu on veelkordne tõestus, et nii PVO kui Hamas üritavad teha endast kõik, et panna maailma uskuma oma kannatusi ja vabadusvõitluse oreooli. Õhutades araablasi üles ründama juute, tuleks neid juhte nimetada terminiga kurjategijad. Tsiviilisikute jõhker ründamine ja mõrvamine on nende jaoks õige ja aktsepteeritav. Turvatara on muutnud Iisraeli väga turvaliseks, võrreldes ajaga, kui bussides plahvatasid pommid. Uudne tehnoloogia, mis võimaldab avastada Hamasi tunneleid ja need hävitada, on tekitanud olukorra, kus terroristidel pole enam võimalik teha plaane Iisraeli ründamiseks maa alt ja salaja sisse vedada relvi ning salakaupa, rikastudes kohalike elanike arvelt.

Hamas ei olegi tegelikult Iisraeli jaoks eriline probleem. Iisrael väldib teadlikult sõda, sest vastasel korral peaksid nad hakkama tegelema selle jamaga, mida Hamas on Gazas korda saatnud viimase 10 aasta jooksul. Kui sõda peaks siiski puhkema, võib arvata, et seekord läheb Iisrael lõpuni ja hävitab kõik kohapealsed terroristid. Iisrael on silmitsi hoopis tõsisemate väljakutsetega.

Nii Iraan kui tema käepikendus Hisb Allah on ennast seadnud sisse Süürias, kus neil on hea võimalus rünnata Iisraeli. Liibanon on sisuliselt Hisb Allahi käes. Just praegu on Iisraeli põhjapiiril kujunemas olukord, mis võib tuua kaasa konflikti Iisraeli ja Hisb Allahi vahel. Sõja ärahoimine on olnud Iisraeli riigi pidev tegutsemine alates riigi taassünnist, aastast 1948. Valmistudes sõjaks, on nad suutnud hoida rahu. Paraku pole moslemid sama meelt.

Iisraelis räägitakse juba täna 2019. aasta sügisel toimuvatest korralistest parlamendivalimistest. Kas Netanjahu jätkab Likudi juhina ja peaministrina, pole veel selge. Samas võib olla üsna kindel, et parempoolsete võidu korral jääb olukord läbirääkimiste teemal samaks. Abbas ei ole enam ammu see isik, kellega Iisrael kavatseb läbi rääkida. Kes ja millal asendab PVO juhi, on täna veel teadmata. Milliseid algatusi plaanib Iisraeli opositsiooni suurima erakonna Tööpartei esimees Isaac Herzog, seda sai teada tema intervjuust Saudi Araabia veebilehele Elaph. Ta lubas, et kui Tööpartei võidab valimised, siis teeb ta rahu palestiinlastega, loovutab neile terve Templimäe ja tunnustab Palestiina riiki.

Herzog kutsus saude kõigi Jeruusalemmas asuvate eri uskude pühapaikade ülevaatajaks. Tema idee oli seotud sellega, et hetkel kontrollib Saudi Araabia kahte islami püha linna – Mekat ja Medinat. Nii annaks Herzog saudide valitseda nii juutide kui kristlaste Jeruusalemma vanalinnas asuvaid mõlema usuga seotud pühapaiku. On päris selge, et sellist juttu rääkiv opositsioonijuht võib jäädagi unistama valimiste võidust ja peaministritoolist. Samas annab see intervjuu täie selguse, et vasakpoolsed ei mõista ikka veel, et järeleandmistega pole mitte kunagi saavutatud põhieesmärki – rahu.

Kahe riigi lahendus on sisuliselt surnud

Iisraeli telekanal 12 teatas, et Palestiina omavalitsuse juht Mahmoud Abbas külastas jaanuari algupoolel Saudi Araabiat ja sai värsket teavet Trumpi valitsuse poolt ettevalmistatava rahuplaani kohta. President Trump on seda nimetanud „sajandi kokkuleppeks”. Abbas ei olnud sellega sugugi rahul, kuid saudid soovitasid tal plaaniga nõustuda. Kanalis 12 kirjeldatud plaan on järgmine:

• Palestiina riik saab olema “väikeriik”, millel ei ole kõiki tavalise riigi tunnuseid
• Iisrael vastutab jätkuvalt julgeoleku eest
• Iisrael jätkab püsivat kohalolu piki Jordani jõge
• Vahetatakse territooriume, kuid mitte 1967. aasta piiride alusel
• Jerusalemma staatus otsustatakse ainult kahepoolsete kokkulepetega
• Ühtki asundust ei evakueerita

Loomulikult arvas Abbas, et tal on küllalt toetust Euroopas ja samuti moslemite seas, et öelda lahti USA vahendajarollist. Näib, et 82-aastane Abbas ei adu enam ammu reaalsust. Vähe sellest, et tal puudub võime mõjustada protsesse väljastpoolt Läänekallast – ka ta oma rahvas kohapeal ei toeta ega usalda teda.

Veel hullem on Hamasil olukord Gazas. Totaalne vaesus ja sellest tulenev olematu elukvaliteet on pannud põntsu ka nende renomeele. Ainult kõva käe poliitika ja vägivald on suutnud seni hoida ära suuremaid rahutusi. Kui kauaks? Hiljutine Egiptuse vahendatud rahu Hamasi ja Palestiina omavalitsuse vahel ning ühtsusvalitsuse moodustamine on algusest peale olnud läbikukkumine.

Abbas ei suuda võtta Hamasi üle kontrolli Gazas ja Hamas ei kavatse seda ka anda. Gazas elavate inimeste elu on liikumas katastroofi poole. Millises suunas see lõpuks plahvatab, pole selge. Aga ikka näidatakse näpuga Iisraeli poole, kuigi Abbas oli see, kes lõpetas Gaza elektriarvete maksmise, et survestada Hamasi kokkuleppele. Palestiina araablastel on Euroopale ja maailmale „huvitav“ sõnum: kui te meile raha ei anna, siis hakkab vägivald. Tegemist on puhtakujulise väljapressimisega. Seni on see taktika olnud edukas.

Üldiselt võib tõdeda, et kahe riigi lahendus on sisuliselt surnud. Seda ei toeta enam nii juudid kui ka palestiinlased. Viimase arvamusküsitluse järgi ilmneb, et 54% juute ja 57% palestiinlasi on vastu kahe riigi lahendusele. Ühe riigi lahendusest on rääkinud nii Iisraeli kui ka PVO poliitikud. Välistanud USA vahenduse rahuprotsessis, on Palestiina omavalitsus ja Abbas ennast sisuliselt ise auti mänginud. USA on öelnud, et nemad ei hakka kedagi läbirääkimistele sundima. Tegelikult ongi Palestiina omavalitsuse avaldused viinud olukorra niikaugele, et USA on praktiliselt lõpetanud omavalitsuse tänaste juhidega arvestamise. Seega on PO selge kaotaja.

Trumpi otsus on toonud esile tegeliku muutuse, mida pole tahetud tunnistada. EL-i võib õigusega nimetada tühjade avalduste tegijaks ja EL-i mõju rahuprotsessile on sisuliselt olematu. Iisraelis ei võta keegi EL-i eriti tõsiselt. Hoopis murettekitavam on seis USA-s. Iisraeli päevalehes Ma´ariv kirjutati, et USA endine välisminister John Kerry soovitab Palestiina omavalitsusel kindlalt seista Trumpi ning tema Iisraeli ja Palestiina araablaste vahel rahu sõlmimise plaanide vastu. Artikli autori Ben Caspiti väitel ütles Kerry, et Trump ei jää Valgesse Majja kauaks. Ta oletab, et praegune president lahkub ametist lähima aasta jooksul. Seda kõneldi John Kerry ja Hussein Agha kohtumisel Londonis ning vastav info kanti ette hiljem Ramallah´s ja lekkis ajakirjandusse.

Kerry kasutas äärmiselt halvustavaid sõnu Trumpi kohta ja ütles, et mitte keegi USAs, isegi Vabariiklikus parteis, ei ole presidendi tegevusega rahul. Ta lubas aidata luua alternatiivse rahualgatuse ja tagada sellele Euroopa toetuse. “Öelge Abbasile,” ütles Kerry, “et ta püsiks vaimus tugevana ja mängiks mõnda aega nii, et ta ei murduks ja ei alistuks president Trumpi nõudmistele.” Kerry ütles veel, et ta kaalub järgmistel valimistel presidendiks kandideerimist.

Eesti välispoliitikal puudu arusaamine maailmast

Sellises poliitilises olukorras tegi Eesti otsuse, mis on tegelikus vastuolus terve mõistuse, väärtuste ja reaalse julgeolekuolukorraga maailmas. Nimetada meie parima liitlase USA suveräänset otsust kehtetuks ja õigustühiseks, näitas Eesti, et on kaotanud sisuliselt välispoliitilise iseseisvuse. Valides Iisraeli-USA ja EL-i ning moslemiriikide vahel, tegi Eesti kaasaja ühe kõige suurema välispoliitilise vea. Kui kalliks see meile tulevikus võib maksma minna, näitab aeg.

Solvata meie parimat liitlast ja selle riigi presidenti on piinlik ja häbiväärne. Trumpi kõnes „Olukorrast riigis" oli esimene vihje, et ta ei kavatse unustada seda solvangut. Trump ei pruugi olla kõige teravam pliiats poliitikas, aga ta suudab ja tahab teha otsuseid. Ja näib, et tema otsused on toonud esile muutused, millest eelmised USA presidendid ainult rääkisid. Samas peaks Eestil olema tõeliselt häbi Iisraeli ees. See, et Eesti riiki juhivad poliitbroilerid, kes ei suuda süveneda olulistesse küsimustesse, pole iseenesest enam kellelegi mingi uudis. Jääb mulje, et ka välisministeeriumis on koha sisse võtnud noorem põlvkond ülikooliharidusega tehnokraate, kellel puudub selge arusaamine maailmapoliitikast.

Korrutatakse mõttetuid EL-i jutupunkte kahe riigi lahendusest, aga tegelikkus on ammu midagi muud. Ma ei tea, kuidas Eesti suursaadik Iisraelis seletas meie riigi otsust kohapeal. Viimased paar kuud on näidanud, et Eestis on piisavalt neid, kes ei taju adekvaatselt maailma sündmuste reaalsust. Nende seas on ajakirjanikke, poliitikuid ja ennast analüütikuteks nimetavaid inimesi. Võiks korra maha istuda ja mõelda, miks tegeleb kogu maailm pidevalt ÜRO-s sellise riigiga, nagu Iisrael ja linnaga, nagu Jeruusalemm. Justkui poleks terves maailmas ühtegi tõsist probleemi, millele oma tähelepanu suunata.

See ei ole retooriline tähelepanek. Eesti poliitikutel oleks aeg ärgata. Siduda Eestit islamistliku agenda ja Iisraeli vihkavate riikidega ei näita meid mitte väärtuste eest seisvana, vaid riigina, kelle mõistuse hääl on läinud kaduma. Loodetavasti on meil võimalus nii USA kui Iisraeli ees vabandust paluda oma rumala valiku pärast ÜRO-s.

Eesti paistis 1990ndatel silma julgete väärtuspõhiste otsuste tõttu. Neid otsuseid võtsid vastu tugevad ja iseseisva mõtlemisega inimesed, kes olid tuttavad ajalooga ja omasid tunnetust tuleviku ees. Tänaseks pole sellest suurt midagi alles jäänud. Ennast maailmale oivikuna esitlev Eesti on kaotanud oma endised väärtused ja välispoliitilise teravuse. Ometi on Eestil võimalus näidata, et ta suudab teha õigeid otsuseid ning oskab näha kaugemale tänasest päevast. Selleks pole vaja teha muud, kui tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana ja viia oma saatkond Jeruusalemma. Olla esimeste seas, kes seda teevad ja näidata oma otsustavat tahet erineda Iisraeli-vastasest EL-ist. Sellega seoks Eesti ennast tihedamalt USA-ga, kes on meie ainus tõsiseltvõetav julgeolekuparner. Samuti valiks Eesti väärtused ja astuks maailma ajaloos võitjate poolele. Jeruusalemma tunnistamine Iisraeli ühtse pealinnana on õige nii ajalooliselt, poliitiliselt, väärtuspõhiselt kui õiguslikult.