KIRJUTAME EESTILE | Aeg ei ole ruumist tähtsam

Peatselt on käes Eesti Vabariigi aastapäev, üks suur ja oluline tähtsündmus eestimaalaste ajateljel, mil möödub täpipealt sada aastat meie riigi loomisest. Minu, 18-aastase tütarlapse jaoks tundub see tahes-tahtmata hoomamatult pikk aeg. Ent sama mahukas ja mitmekesine, kui on olnud aeg, peab olema ka ruum, Eesti. Meie kodumaa on tõepoolest üks imeline ja ainulaadne paik.

Vahel aga tundub mulle, et aeg on saanud ruumist tähtsamaks. Meie saladuslikud sood ja muinasjutulised metsad on muutunud justkui iseenesestmõistetavaks. Me ei näe enam puude taha, kus peidavad end eesti rahvajuttudest tuntud töntsakad karud ja kavalad rebased, kus kasvavad võluväega hiiepuud ning kust kord aastas võib leida sõnajalaõit. Me oleme suureks kasvanud, tõesti, juba saja-aastased, kuid kuhu on siiski kadunud meie lapsemeelsus? Miks on saanud meie endi minevik, olevik ja tulevik tähtsamaks meie ühisest kodust ja tema käekäigust? Miks arvame me, et Eesti riik tähendab vaid Eesti inimesi, mitte aga Eesti loodust?

„Kui ma oleksin šamaan ja saaksin ühte mõttesse panna kogu ugriliku jõu, siis ma ütleksin ainult ühe maagilise sõna. Ainult ühe, kus kõik on sees: mets.” Just nii on oma raamatus „Lingvistiline mets” kirjeldanud semiootik Valdur Mikita eestlaste loodususku. Mets on meie jaoks kõik. See on justkui tavaline osa elust, kuid samas alati ka tavatu, kui sinna ennast otsima läheme. Alati leiame me midagi uut, ürgset, midagi oma esivanemate lapsepõlvest. Me oleme loodusrahvas, kuigi tihtipeale, kasvõi käesolevate sündmuste ja otsuste taustal, kipume seda miskipärast unustama.

Antoine de Saint-Exupéry raamatus ütleb rebane Väikesele Printsile: „Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.” Tuues selle mõtte Eesti ja eestlaste konteksti, võiksime öelda, et kui veel paar sajandit tagasi oli maavalla loodus taltsutanud maarahva ning vastupidi, on tänapäeva eestlased taltsutanud Eesti looduse ühepoolselt. Vähemasti enda arvates. Kuid kas keegi ka vastutab?

Ma loodan südamest, et meie kodumaale ei lasku ealeski hääletud, linnulauluta kevaded, nagu on sellest kirjutanud Rachel Carson 1940. ja 1950. aastate keemiarevolutsiooni valguses. Põhjused on teised, kuid mured samad. Ilmekaks näiteks on kasvõi tõsiasi, et viimase 30 aasta jooksul on igal aastal Eesti metsadest kadunud ligikaudu 60 000 linnupaari.

Armsad kaasmaalased, millal jalutasite teie viimati metsas? Olenemata sellest, kas käisite retkel eelmisel nädalavahetusel või mõni kuu tagasi, ma soovin, et te mõtleksite nii täna, vabariigi aastapäeval, kui ka mõnel muul päeval peale jaanipäeva korraks Eestile. Täpsemalt just sellele Eestile, mida me muidu nii iseenesestmõistetavaks peame. Mingem loodusesse ning proovigem tunnetada ühendust oma maa ja juurtega. Tähistagem sadat, proovides viivuks ette kujutada ka aega, mil meil veel midagi sellist tähistada ei olnud, aega, mis sõltus ainult ümbritsevast ruumist.

President Kersti Kaljulaid kutsus noori üles kirjutama kõne, kus mõtlevad sellele, mida tähendavad nende jaoks meie maa ja inimesed ning mida peab üks saja-aastane riik kalliks pidama, et hästi ja õnnelikult edasi kesta. Milline on see riik, kui me tähistame sünnipäeva 50 või 100 aasta pärast?

Kokku tuli ligi 160 kõnet, neist 25 videot. Parima kõne valis välja žürii, kuhu kuulusid peale presidendi kantselei esindajate ka EV100 korraldustoimkonna juht, näitleja ja lavastaja Jaanus Rohumaa, kommunikatsiooniekspert Daniel Varik ja kirjanik Andrus Kivirähk. Võidukõne kantakse ette 21. veebruaril Narvas üritusel „Eesti tänab”, kus president Kersti Kaljulaid annab üle riiklikud teenetemärgid.