Täna on olukord teistsugune. Täna ei usu enam keegi ajaloo lõppu või liberalismi universaalsusse. Poliitikast ja majandusest saab mõelda erinevatel viisidel, poliitilisi ja majanduslikke õigeid otsuseid on erinevad ja suveräänsetest riikidest koosnev anarhistlik rahvusvaheline ruum on seesuguse paljususe garantiiks. Tänases maailmas vajame uut eesmärki. Venemaa kartmine, et aidata lääne parempoolsetel valimisi võita, ei ole Eesti huvides.

Mis siis on? Üks president ütles kord Tartu Ülikooli aulas üliõpilastele järgmised sõnad „Teie ülesandeks on teadmiste ja oskuste relvadega osa võtta selle maa loomistööst progressiivseks ja arenenud maaks, millel Eesti ilus pitser alati saab püsima". See mõte sobib meile kõigile. Millised on siis need teadmiste ja oskuste relvad, mida saame välispoliitikas kasutada, milline saab olema Eesti ilus pitser, kui me oleme sellelt maha pesnud „need, kes kardavad Venemaad" kuulsuse?