EV 100 peret | Krõõda ja Miku lugu. Kuidas kasutamata lennupiletist sündis perekond
Tuisuga lumme mattunud Rakveres paistab sinakashall maja juba kaugele. Tuppa astudes satuksid kui teise reaalsusse, kus õues möllav raju täiesti ununeb. Viirukilõhn ja taustaks mängiv bossanoovalik muusika sulanduvad killukestega ajaloost, mis on end tuppa sättinud vanaema tammepuulaua või riidekirstuna.
Majaperenaine, Rakvere kultuurikeskuse direktorina töötav Krõõt Nõmmela-Mehide (38) on perega Rakveres elanud ligi kuus aastat. Kuigi linna satuti elama pigem juhuse tahtel, on tema juured just siin. Krõõda lapsepõlv möödus küll Tartus, kuid Rakverest on pärit tema emapoolne vanaisa, kes tõi endale naise ülikoolilinnast.
Praeguse suure tänava ääres oli toona põld ja Rakvere linna piirid veel kaugel. Vanaisa vanaisa oli ostnud maja tsaariajal kuldmüntide eest. „Vanaema kurtis terve elu, et pidi elama väikelinnas. Nad mõlemad olid eestiaegse kõrgharidusega, vanaema majandusteadlane ja vanaisa jurist,” selgitab Krõõt. Tema ema põgenes 14-aastaselt väikelinnast Tartusse. Lõpuks jäi Krõõdale pärandatud maja tühjaks ja oma aega ootama.
Vaata videot Miku ja Krõõda kodust:
Kuldsete kätega Mikk
„Vanaema ütles, et ükskord leian kuldsete kätega mehe, kes on nõus minuga Rakveresse tulema. Mõtlesin, et mehe võin ju leida, aga siia ma küll elama ei tule,” naerab Krõõt. Nüüd on koos kuldsete kätega abikaasa Mikuga (40) sellest vanast majast tehtud tõeline pärl.
Mikk ütleb, et kui enamasti pööravad paarid maja renoveerides pigem tülli, siis nende peres oli otse vastupidi. „Me nautisime seda, see oli meie jaoks pigem kirg,” sõnab ta. Hingega maja – nagu pererahvas seda ise nimetab – kaunistavad killukesed ajaloost. Näiteks ligi sada aastat vanad uksed või vanavanemate eestiaegsest luksuskorterist pärit toolid, mis sõja ajal, kui vanaisa vangi läks, küll kodust varastati, kuid imekombel mõne aja pärast jälle välja tulid. Hubases ja naturaalsete vahenditega korrastatud vanavanematekodus on läbi mõeldud iga pisiasi ja ega midagi vähemat ei ootakski.
Nimelt on kunst Krõõdal juba veres. Tema ema Mari Nõmmela on kunstiajaloolane, isa Kalev Nõmmela oli skulptor ja Tartu kõrgema kunstikooli õppejõud. Praegugi suhtleb Krõõt Rakveres oma ema või isa kunagiste õpilastega. „Minu kohta öeldi kolmeaastasena, et minust saab kunstnik. Midagi muud ma ise ei arvanudki. Mind ei pandud ka erinevalt vanematest õdedest muusikakooli, sest teati, et küll ma kunstikooli lähen.” Neljast õest-vennast tegeleb kunstiga praegu ainult tema.
Justkui iseenesestmõistetavalt astus ta Eesti kunstiakadeemiasse, kus lõpetas tekstiilidisaini erialal magistrantuuri. Vahepeal jõudis ta õppida aasta Lapi ülikoolis ja enne magistrikraadi saamist käia ka Indias. Rajasthanis veetis Krõõt väga põneva ja õpetliku aasta. „See oli olnud väga pikka aega mu unistus. India inspireeris mind kindlasti väga palju, olen värve alati armastanud, aga see tõi neid mu loomingusse veel juurde,” ütleb ta. Pealegi muutis ta seal oma magistritöö teemat. Varem oli see seotud Eesti etnoga, kuid siis hakkas kajastama hoopis India ja teiste eksootiliste maade kultuuri.
India reis jäi pooleli
Nüüd on Krõõdal firma, mis tegeleb elustiilikaubandusega. Ta valmistab kõike riietest kuni sisustusaksessuaarideni ja tema toodete eesmärk on eestlaste halli ellu värve juurde tuua. „Uurisin, et kõige rohkem ostsid mu tooteid kontoriinimesed. Ju surub igapäevatöö neid ikkagi nii raamidesse, et vabal ajal soovivad nad midagi põnevamat,” oletab ta. Krõõda India reis jäi lühemaks, kui ta ise arvas. Nimelt tuli ta suvel korraks Eestisse puhkama, kuid tagasisõiduks ostetud piletit enam ei kasutanudki, sest saatusel olid hoopis teised plaanid.
Ida-Virumaalt Voka lähedalt pärit Mikk Mehide oli just matnud oma isa ja kavatses jaanipäeval sõbrad isakoju külla kutsuda. Kõik sõbrad olid tulemas, aga koos kaaslastega. Naljaga pooleks peeti plaani kutsuda Miku jaoks kaasa mõni vallaline sõbranna. Juhuslikult tuli juttu Indiast suveks Eestisse saabunud Krõõdast. Pärast väikest puiklemist õnnestus sõpradel Krõõt Vokale kaasa meelitada ja ülejäänu on juba ajalugu. „Mikk ei julgenud vist hingata ka, enne kui mu tagasilennupiletid olid aegunud,” meenutab Krõõt.
Aasta pärast viis Mikk Krõõda sealsamas mereäärses ürgorus sõnajalaõit otsima, kuid leidis sõnajala alt ainult õhku visatud küsimuse, kas noored peaksid ehk järgmise sammu astuma. „Mul on küll palju kunstnikest sõpru, aga mehes olen alati otsinud ka ratsionaalsust,” paljastab Krõõt, miks ettevõtjana tegutsev Mikk tema südame võitis.
Noored seisid sõna otseses mõttes teeristil ja pidid valima, kuhupoole nad suuna võtavad. Kas kolida Haapsallu, kus ootasid sõbrad ja lähedased, või kuhugi mujale? Tallinna kärast ja mürast oli mõlemal küllalt ja vahepeal oli sündinud esimene laps Iti. Lõpuks ei leitud enam ühtegi põhjendust, miks mitte tulla just Rakverre. Kuigi väikelinna elu võis algul ehk hirmutadagi, ollakse sellega nüüdseks harjunud. „Pärast siia kolimist oleme sõpradega palju lähedasemaks saanud. Ma näen, et siia ei tulda lihtsalt tikuga tuld võtma, vaid jäädakse ikka ööseks,” tõdeb Mikk. Alguses sõbrad küll pelgasid väikelinna külla tulla, kuid nüüd käiakse nendega läbi tihedamaltki kui pealinnas elades.
Kunstnikuhingega lapsed
Iti (8) käib kodust kiviviske kaugusel asuvas koolis ning Mihkel (6) ja Selma (4) Waldorfi pedagoogikat viljelevas lasteaias. Selline pedagoogika on ka emale-isale hingelähedane.
„Lapsed peavad kasvama ja harjuma lihtsate asjadega. Kõik ei pea liiga kergelt kätte tulema,” usub Krõõt. Miku sõnul valmistatakse lapsed Waldorfi lasteaias eluks ette õppetundideta. Lugemine, kirjutamine ja arvutamine tuleb mänguliste tegevuste kaudu.
„See tuleb muidugi ka kodust, aga lastes tekitatakse tunne, et lugemine on põnev, mitte mingi sunduslik tegevus,” sõnab ta.
Kas ka lapsed jätkavad perekonna lugu ja haaravad pintsli või joonistusploki? Krõõt kinnitab, et lastes on kunstnikuhinge küll ja küll. „Nad teevad seda täiesti vabatahtlikult,” rõõmustab ta. „Nii nagu minule, ei ole ka neile keegi pliiatsit ja paberit vägisi kätte pannud!”
