TRIIN TÕNURISTI FÖLJETON | Kui valentinipäevast on kõriauguni, siis mine neljapäeval Itaaliasse või hakka Maarjamaal protestima. Küll siis kaob üksindus nagu tina tuhka

No nii, üksikud hinged – saatusekaaslased ja kaaskannatajad – kätte on jõudnud meie lemmikpäev aastas. Armunute püha, tundeid tulvil valentinipäev. Mida hakata peale siis, kui pole kedagi, kes kingiks kauni lilleõie või sametsüdamegi?

Sel aastal ei saanud rahus isegi vastlakuklite jahile minna: iga endast lugu pidava poe sisse- ja väljakäigus on kuhjadena imearmsad rasvaste tähtedega „I love you" šokolaadikarbikesed, roosamannakarva karud ja minu meelest on kalaletis laiutav heeringaski südamekujulisena välja püütud. Ikka selleks, et poekülastaja saaks korvi pista midagi, millega just oma kallimal silmad särama panna. Korra aastas ikka. Armastuse pärast.

Kirjuta iseendale või küpseta tort

Juba varajasest kooliajast mäletan valentinipäevavalu (jah - ongi olemas täitsa eraldi valuliik): kas mulle saadavad kaardi ikka need tegelased, kes mulle hirmsasti korda lähevad ja kellele mina eelmisel õhtul kolm ja pool tundi kõige ilusamaid kaardikesi meisterdasin.

Võis ka juhtuda, et saadud kaart oli nõnda tunnetevaene, ilma igasuguse pingutuseta kritseldis. Mis õige sõber see nii teeb, juurdles kummalisel teel tekkinud kinnisidee mu peas.  

Elu õpetab ja täiskasvanuna saan aru, et see pagana kaart on täiesti tühine. Ja pealegi võin ma ju endale ise kaardi kirjutada! Nagu „Naksitrallide" melanhoolne Muhv.