Aga viimase aasta aktsiisigalopp ei ole tarbimist piiranud, pigem vastupidi. Igatahes teatasid Eesti õlletootjad eile, et kui võtta arvesse ka Läti piirilt ostetud koguseid, siis eestlaste õlletarbimine on võrreldes aasta varasemaga suurenenud. Loogiline – Eesti elanikele on iseloomulik tarbida alkoholi suurte koguste kaupa, purju jäämise eesmärgil. Kuu või nädala varu Lätist koju vedamine lõpeb paljudele sellega, et varu juuakse paar-kolm korda kiiremini tilgatumaks. Ja minnakse Lätti uue koorma järele.

Isegi sotsiaalministeeriumi alkoholipoliitika roheline raamat ei paku Ossinovskile tuge, ta on selle soovitusi eiranud. Aktsiisid tuleb viia tasemele, kus need piirikaubandust ei toeta.

Teadlasi ei saa süüdistada Ossinovskile halva nõu andmises. Nende jutt hinna ja tarbimise seoste kohta ei ole nii must-valge nagu poliitikutel. Näiteks 2011. aastal Eesti Panga teaduspreemia saanud Indrek Saar (kultuuriministri nimekaim) kirjutas doktoritöös alkoholi sotsiaalselt optimaalsest maksustamisest muu hulgas ka seda, et optimaalse ehk palju kõrgema aktsiisimaksu kehtestamise võimalikkus sõltub salaturu ohjeldamisest, koduse veini- ja õlleteo levikust ning piirikaubandusest.

Isegi 2014. aastal sotsiaalministeeriumis valminud alkoholipoliitika roheline raamat ei paku Ossinovskile tuge. Seal soovitati järgneva nelja aasta jooksul tõsta alkoholiaktsiisi keskmiselt 5% aastas, arvestada maksustamisel mõju salaturule ja naaberriikide hinnataset. Ossinovski on neid soovitusi ilmselgelt eiranud. Kahjuks ei kutsunud mullu juunini rahandusminister olnud Sven Sester teda õigel ajal mõistusele. Ka Sesteri järglane Toomas Tõniste on ilmse maksupoliitilise möödapaneku küsimuses olnud kolleegidega liiga leebe. Alkoholiaktsiisid tuleb kiiresti viia sellisele tasemele, kus need piirikaubandust ei toeta.