Liisa-Ly Pakosta: aitab Eesti emade halvustamisest!
Küll ei ole austust väärt emad, kes pole abielus, kasvatavad oma last üksi, on lahutanud või elavad vabas kooselus (Siiri Oviir pole kaugeltki ainus näide).Küll tabab üleolev halvakspanu neid naisi, kes saavad emaks “valel” ajal või “vales” vanuses (Martin Helme sõnavõtud pole kaugeltki ainus näide). Küll vastandatakse koduperenaistest emasid nende emadega, kes tööl käivad – viimased ei olevat sama kasulikud (Tartu Ülikooli majandusteaduskonna dekaan Raul Eamets pole kaugeltki ainus näide). Või tabab halvustus kõiki emasid, et nad pole piisavalt keskkonnasõbralikud ja on tegelenud millegagi, mis pole seda väärt – niigi ülerahvastatud maailma laste juurde tegemisega (Nika Kalantar pole kaugeltki ainus näide).
Oma koosa saavad arvajatelt nii need emad, kes on lapse sünnitanud “vastutustundetult vaesusesse” kui need emad, kel on liiga suur sissetulek ja kes “ahnitsevat liiga suuri hüvitisi”. Halb on ema, kes ei vii last teatrisse ja jätab ta kultuuriliselt harimata kui ka ema, kes viib ja häirib nii teisi teatrikülastajaid. Ning valusalt on kuulda ka neid ütlejaid, kelle arvates ema patt on lapse vale isa – äkki isegi teisest rahvusest!
Ilmselgelt ei aita ükski selline emade halvustamine või emade omavaheline vastandamine Eesti rahva püsimisele kaasa. Mitte ükski diskrimineerimine ei aita Eestit paremaks paigaks. Emade üle kohtumõistjad peavad ennast priviligeerituteks, kellele on ei tea kust antud voli öelda, milline ema on maailmale või Eestile kasulik ja siis need teised...
Eks me saa aru ka sellest, et ega need inimesed ju halvaga mõelnud. Tahtsid tõenäoliselt oma tõekspidamiste järgi hoopis head. Vabanemine patroneerivatest juhenditest, et kuidas peab “õige” naine käituma, millal ja mis eesmärkidel emaks saama või mitte saama, on üks laiu läbivaid punaseid jooni kogu liikumises naiste õiguste eest.
“Hoidke oma rosaariumid eemal meie ovaariumitest!” on väga laialt kasutusel olnud naisõiguslaste loosung. Sõnamäng pärineb emakssaamise üle iseotsustamise nõudest. Rosaariumid ehk palvehelmed ehk roosikrantsid viitavad eri usulahkude esindajatele (rosaariume kasutavad katoliiklus, islam, budism, hinduism ja paljud väiksemad usundid). Ovaariumid on teatavasti munasarjad ehk naise reproduktiivorganid. Pime usk millessegi – enamasti lihtsalt omaenda tõekspidamiste ülimuslikusesse – kipub olema see, mis justkui annab voli naisi ja emasid jagada headeks koduperenaisteks ja halbadeks tööinimesteks, keskkonnasõbralikeks ja keskkonnavaenulikeks ainuüksi emaduse fakti läbi, õiges või vales keskkonnas laste kasvatajateks peresuhte või teise vanema rahvuse vormi järgi, kasututeks ja kasulikeks ühiskonnaelementideks. Need on kõik ühtviisi halvad näited naise valikute vastu.
Heakene küll, meil on sõnavabadus. Sõnavabaduse kasutamine emade halvas valguses näitamiseks on lihtsalt üks kindlamaid viise sündimust mitte toetada. Vastupidiselt naisõiguslus ehk iga naise enda otsuste väärtustamine aitab kindlasti kaasa soovile saada emaks, saada veel ja veel emaks ja lapsed rõõmuga ning ühiskonnas austatuna üles kasvatada. Lapsevanemaks olemise tõttu on kõikides ühiskonnaelu valdkondades Eestis keelatud inimesi halvemini kohelda, sealhulgas ka sõnadega neid halvustada või häbistada. Sama kehtib ka rahvuse tõttu halvustamise kohta.
Aitab Eesti emade halvustamisest! Head inimesed – hoiame parem kokku ja toetame ning austame iga oma last armastusega kasvatavat ema. Ka neid naisi, kes on emad oma mõtetes. Viimset kui üht. Austame ja toetame igaühe otsuseid ja vaba valikut. See on kõige lihtsam ja igaühele jõukohane viis aidata ette valmistada Eesti Vabariik 200 pidustusi! Ning loomulikult peab edasi minema hea arutelu Eesti rahva püsimajäämise üle.
