JUHTKIRI | Laevnikud kohtu ette eelisjärjekorras
Mis seob võimalikke autovargaid potentsiaalsete suurkorruptantidega? Mõlemad ootavad kohtukulli ette astumist ühises pikas järjekorras. Sellepärast ei tule ühiskonnas suure lainetuse tekitanud Tallinna Sadama juhtide Ain Kaljuranna ja Allan Kiili süüasjas esmane otsus enne kui 2020. aasta suvel.
See on väga pikk aeg. Mõlemat, nii Kaljuranda kui ka Kiili süüdistatakse tegudes, mis said alguse 2014. aastal, kui riik otsustas saarte ja mandri vahelist parvlaevaliiklust ise korraldama hakata. Avalikku konkurssi korraldamata leiti uute parvlaevade ehitajateks Türgi ja Poola laevatehas. Prokuratuur usub, et sadamajuhid otsustasid sogases vees õnne proovida ja said miljoneid vaheltkasu. Juba 2015. aasta augustis esitati neile kahtlustus.
Tegemist pole väga keerulise kriminaalasjaga. Seega võiks oodata lahendust ammu enne, kui jõuab kätte mõistliku menetlusaja piir. Üldise kohtupraktika järgi peetakse selleks viit aastat. Kõik olekski justkui õigusemõistmiseks valmis, kui poleks umbes 14 inimest, kes süüdistuse järgi müüsid edasi Saksamaalt ja Soomest varastatud autosid. Nimelt ei saa kohtunik sadamajuhtide süüasja enne ette võtta, kui „autoärimeeste” protsess on läbi.
Niisugune venitamine pole ühestki otsast normaalne ja riivab ühiskonna õiglustunnet. Parvlaevade juhtum puudutas ju kogu Eestit. Ühtesid otseselt, sest operaatori vahetuse tõttu tuli umbes aasta aega teha uut tutvust praamijärjekordadega. Teised võisid tunda heameelt, et ometi kord ei kehti ütlus „väiksed sulid võllas ja suured tõllas”.
Viis aastat pärast seda ei näi nii kauge möödanik enam kedagi huvitavat.
On üldteada, et kõige paremini tagab õiguskuulekuse karistuste vältimatus ja kiire kohaldamine ning alles siis nende karmus. Kurjategija saab kiiresti õppetunni ja ohver tunneb, et teda kaitstakse. Kui ooteaeg on liiga pikk, ei pruugi liiga paljud kohtust õigust otsima minnagi. Rääkimata sellest, kui palju kannatab aastaid oodates inimene, kes viimaks õigeks mõistetakse.
Selleks et inimeste usk õigusriiki säiliks, tuleks võib-olla nii silmatorkavate juhtumite puhul sulikandidaatide võrdsest kohtlemisest sammuke kõrvale astuda. Väidetavasti miljoneid himustanud laevnike protsessi puhul võib selguda veel mõndagi huvitavat – kas või poliitilise „katuse” kohta. Uurijate andmeil enda ja võõra vara segamini ajanud "autoärimehed" võiksid selle nimel vabalt oodata.
