Iivi Jõe-Cannon: hümnis tuleks isamaa asendada vahelduvalt sõnadega Eestimaa ja kodumaa
Saatsin 13.10.17. ettepaneku riigikogu kultuurikomisjonile muuta ühe sõna Eesti hümnis ning vastuses 21.12.17. teatas Kultuurikomisjoni eesistuja Aadu Must: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” on riigihümniks kujunenud ajalooliselt, kandes endas seetõttu ka sellekohast sõnumit, mida ei tohiks kergekäeliselt muuta. Iga muudatus võib murendada tervikut ja põhjustada omakorda uusi muudatusi. Hümn on meie riigi üks sümbolitest, mida peame ise, kuid peavad ka teised austama sellisel kujul nagu ta on meile põlvest põlve pärandatud.”
Teatavasti Johann Voldemar Jannsen kirjutas need sõnad Soome helilooja Friedrich Paciuse viisile ja laulu lauldi esimesel üldlaulupeol 1869. aastal. Rahvusliku liikumise ajal 19. sajandi lõpul osutus „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” väga populaarseks ja kui 23. veebruaril 1918. aastal kuulutati Pärnus välja Eesti Vabariik, laulis kogunenud rahvas spontaanselt „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.”
Oleme ausad, peale iseseisva riigi loomist on Eesti hümni teema korduvalt esile tulnud. Fakt on ka see, et see pole olnud põlvest põlve riigi hümn.
Tavaliselt arvestatakse, et üks põlvkond on 25 aastat. Iseseisva riigi staatus lõppes 1940. aasta augustis ning riik taastati 51 aastat hiljem, mis tähendab, et 2. põlvkonna ajal seda hümni ei tunnustatud riigi sümbolina ning selle laulmine oli keelatud. Paguluses võis laulda „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ja lauliski peaaegu kaks põlvkonda eestlasi. Lisaksin veel, et kui olin kolinud 1997. aastal Eestisse ja osalesin üritustel, panin tähele, et vähesed oskasid seda laulu laulda.
