Martin Luiga: tselluloosis ei peitu õnne ega tulevikku. Hoopis metsaannid, mesi ja seikluslik matk puhtas looduses on kahekümne esimese sajandi tõeline kuld
Metsaomanik Leo Eensoo sõnul saab ühe kuuse või kase eest 50-60 eurot, samas kui see kuusk või kask peab „raieküpseks“ saamiseks umbes 70 aastat kasvama. See tähendab, et aastas kasvab ühes puus puidutulu juurde alla euro. Hektariliselt lagedaks tõmmatud langilt saab keskmiselt kuussada puud, seda juhtub aga kõigest kord metsaomaniku elus – kui tal „hästi“ läheb. Maamaks jookseb seevastu kogu aeg.
Luua metsanduskooli õpilastel on ühe raieringi jooksul ja kasvukohatüüpide kaudu lastud välja arvutada niinimetatud teiseste metsasaaduste – nagu mesi, seened ja marjad – müügitulu, ning tulemuseks saadi igal korral puidutulu ületamine. Siinkohal tasub tähele panna, et näiteks mustikate korjeala hävitab lageraie mitmekümneks aastaks ning looduslike metsade asendamine männi, kuuse ja kase kultuuridega mõjub mesilaspopulatsioonidele kahjulikult. Selliseid suuri meetaimi nagu pärnad, vahtrad ning pajud jääb üha vähemaks, põllult peletab mesilase aga mürgi pritsimine. Mesinduse turgutamine oleks väärt vastulöök maailma kimbutavale tolmeldajate kriisile ning toestaks ka Eesti mahemajandust.
Mida enam oma pea tööle panna, seda enam võimalusi metsa pealt teenimiseks avaneb – ja seda ilma raskete harvesteride laastamise ning nördinud naabri sajatusteta. Metsa looduslikuna hoidmine võimaldab teenida puhta ning loodusliku Eesti kuvandi pealt, korraldada turismiretkesid ja loodusfestivale, pakkuda majutus-, toitlustus-, transpordi- või giidi teenust. Euroopa riikides on küllaldaselt inimesi, kes pole iialgi vabas looduses konna või rästikut näinud. Meil on neile pakkuda aga sootuks enamat.
Paljud kohalikud isegi ei tea, et tänu Eesti rannajoone liigendatusele oleme me rahvusvahelise tähtsusega linnuvaatlusriik, kuuludes Euroopa esikolmikusse. Teinud me sellega siiski suuremat pole. Pikaajalise loodusturismiteenuse pakkuja Estonian Nature Toursi asutaja ja tegevjuht Marika Mann on välisettevõtete kogemusega võrreldes hinnanud, et 200 000-eurose aastase panusega sihtturundusse oleks Eesti loodusturismi sektor võimalik arendada selliseks, et selle panus riigikassasse ületaks RMK praegust panust, mis tuleb eelkõige metsade raiumisest. Paraku vähendab riigimetsade usin raiumine ühtlasi keskkonnasõbralikemate ettevõtjate võimalusi loodusturismi arendada ning selle täit potentsiaali rakendada.
Üks viis metsa pealt igakevadist tulu teenida on ka kasemahla kogumine. Keskmises vanuses kase pealt saab igal kevadel kuni sada liitrit kasemahla. Ütleme, et kasemahla varuja maksab metsaomanikule selle saja liitri pealt kõigest kümme eurot – hektari pealt teeb see kuus tuhat eurot aastas. Vaid viie aastaga teenib nii lõppkokkuvõttes sama tulu, mis lageraiega saanud oleks, aga samas jäävad ka puud alles, puudega koos aga ka metsa elustik ning selle funktsioonid. Müüa võiks kasemahla aga nii joogi, kui ka miks mitte rahvameditsiinilise kosmeetikumina, millega pleegitatakse nägu ja pestakse juukseid. Üks eestlaste trump, millest me ise harva teadlikud oleme, on see, et oleme läänlaste jaoks ebamaiselt ilusad. Kasemahlast saab ka kasesiirupit teha, mida müüakse meiegi poodides leiduvast ning õige kõrge hinnaga vahtrasiirupist kuni viis korda kallimalt.
Eesti riigile ega puidutööstussektorile ei ole veel kohale jõudnud, et hetkel müüakse kasvava lageraiebuumi käigus peenraha eest maha ressurssi, mida hoolsamal hoidmisel märksa mõistlikumalt, pikaajalise kasumiperspektiiviga majandada saaks. Praegusel ajal võib juhtuda, et suures kasu välja võtmise tuhinas jääb see tõeline kasu hoopistükkis kahe silma vahele. Eesti üritab hetkel teha õige suuri asju, ehkki maailma mõistes on ta pisike nagu pisike linn. Võib-olla saaks ta palju väikesi asju tehes midagi sootu suuremat kokku. Maailm on muutumises ning pealekasvavale põlvkonnale saab üha selgemaks, et tselluloosis ja puidugraanulites ei peitu õnne ega tulevikku. Hoopis murakad ja mustikad, puravikud ja kukeseened, mesi, kasemahl ja seikluslik matk puhtas looduses on kahekümne esimese sajandi tõeline kuld. Hoidkem siis seda ning paneme oma metsad tõeliselt teenima – sellisel viisil, et nende väärtus ajas vaid kasvab.
