Üksmeel põhilises
Sõjaeelse Eesti Vabariigi juhid kipuvad meie jaoks sulama üheks suureks sõbralikuks vennaskonnaks, keda ühendas oma riigi teenimisele pühendatud elu ja traagiline lõpp Nõukogude Liidu vangilaagrites. Alles tähelepanelikumalt ajalukku süüvides saame teada, et tegelikult polnud nad nii suured sõbrad ühtigi. Purelemist ja sõimlemist tuli ette küll ja veel. Oli sulaselget vihavaenu, oli teineteisele mõnuga ärategemist, oli inetuid tagakiusamisi ja otseseid repressioonegi.
Aga nõukogude võimule ei läinud need nääklused korda. Nende jaoks oli oluline peamine: pindmistest vastuoludest hoolimata ühendas kõiki tollaseid riigimehi ustavus Eesti Vabariigile. Kõige põhilisemas olid nad jäägitult ühel meelel ja sellest piisas käte raudu panekuks. Kongidesse topiti nii sotsid kui ka vapsid, nii Pätsi pooldajad kui ka Tõnissoni mehed.
Seda oleks õpetlik meeles pidada, kui lugeda ajakirjanduses või sotsiaalmeedias pidevalt puhkevaid sõnasõdasid, kus teineteist raevukalt kõikvõimalikes surmapattudes süüdistatakse. Jah, oponentide argumendid tunduvad meile tihtipeale arulagedad, me vihastame nende peale, me solvume, solvame vastu. Me tahame, et Eesti elu areneks just nii, nagu meie seda õigeks peame, ja läheme tigedaks, kui keegi tuleb välja hoopis teistsuguse plaaniga. Meile tundub, et lolle on meie ümber kohutavalt palju, ja ütleme oma arvamuse ka julgelt välja, sest oleme enesekindlad ega karda midagi – nii nagu ühe vaba riigi kodanikule kohane ongi.
Siiski võiks viivuks kujutleda olukorda, kus jälle on ukse taga võõras mundris sõdurid. Ning kummalisel kombel on need iseenesest kindlasti üsna rumalad mehed väga targad kõige põhimõttelisemas küsimuses. Nad oskavad näha läbi igapäevaste nägeluste ja pealtnäha nii printsipiaalsete vaidluste. Nende jaoks ei tähenda need midagi, nende jaoks on tähtis see, et kõik nood kirglikud tülitsejad on veelgi kirglikumalt Eesti oma riigi poolt, ja sellest saabki nende süüdistusparagrahv.
Muidugi, raske on mõelda kogu aeg nii suurelt ja igavikuliselt, elu koosneb ikka argiaskeldustest ja just need ajavadki meid riidu. Siis tasub ehk laskuda veelgi olmelisemale tasandile ja seal on enamasti taas kõik hästi. Ajalehes tülitsenud vaenlased satuvad kokku pargis, kus nende jõnglased samas liivakastis mängivad – ja enam teineteist ei sõimata. Facebookis leppimatute vastastena tundunud mehed kohtuvad ootamatult kõrtsileti taga, kann õlut käes, ja leiavad ühise keele jalgpallist kõneldes. Aktsiiside asjus eri meelt olijad jooksevad kõrvuti maratoni, samasooliste kooselu üle vaidlejad trehvavad enne jõule turul ja ostavad samalt müüjalt hapukapsast.
Aga mis peamine: kõik nad on Eesti Vabariigi kodanikud ja juba ainuüksi nende olemasolu on hädavajalik, et see riik toimiks ja kestaks. Igaüks meist on tohutult oluline, igaüks meist ajab päevast päeva omal kombel Eesti asja. Pealtnäha ehk küll eri suundadesse tormates ja närviliselt sumisedes nagu suur mesilassülem, aga tegelikult siiski aeglaselt ja vääramatult edasi liikudes. Järgmise juubeli poole. Palju õnne meile kõigile!
