Leo Kunnas: vaenlane suruks meid tulega maha. Venemaa rünnaku võimalik stsenaarium
Üle-eelmises loos kirjutasin Gruusia ja Ukraina sõdade strateegilistest õppetundidest. Need sõjad tõestasid veel kord, et ohustatud riikide relvajõud ei tohi muutuda asjaks iseeneses, vaid nende tüüp, suurus ja ülesehitus peavad lähtuma potentsiaalsest vaenlasest. Selle tõsiasja eiramise eest karistatakse kaotusega.
Ohuhinnang on põhjalikult muutunud. Sestap ei saa ka Eesti iseseisva kaitsevõime minimaalne operatiivajadus tulla kusagilt mujalt kui potentsiaalsest vaenlasest, tema jõududest ja vahenditest, mida võidakse meie vastu kasutada.
Mida see pealtnäha keeruline mõiste tähendab? Mille järgi seda hinnata?
Tegu ei ole raketiteaduse või elementaarosakeste füüsikaga. Sellest arusaamiseks ei pea olema sõjaväelane. Operatiivvajaduse hindamiseks pole vaja teada riigisaladusi, sest kogu vajalik lähteinfo Venemaa Lääne sõjaväeringkonna, Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu ning liitlasvägede kohta on saadav avalikes allikates.
Üks postulaat tuleb siiski kohe alguses paika panna. Kuna võimalikud on mitmed ohustsenaariumid, tuleb valida, millest lähtuda. Riigi ja rahva eksistentsi ning vabaduse seisukohast on meil tegelikult vaid üks valik – peab lähtuma kõige ohtlikumast ehk kõige raskemate tagajärgedega stsenaariumist.
