Malle Pärn: lepitusmõte juubeliks - kui võtaks õige aja maha ja püüaks kainelt analüüsida meie olukorda?

Eelmisel aastal näitas päike meile ennast üsna harva. Isegi siis, kui hommikul oli taevas selge ja sinine, triivisid keskpäeval kohale hallid pilved ja peitsid päikese meie eest ära. Ja pilved, need tulid miskipärast ikka lääne poolt.

Kas pole taevas meie kohal aina pilves sellepärast, et me oleme liialt saastanud oma vaimset atmosfääri? Iga väikse asja pärast tõstame kisa ja läheme omavahel tülli. Moodustame üksteisele vastanduvad sõjasalgad. Oleme saatnud universumi avarusse nii palju segadust ja isekust, mõistmatust ja üksteise halvustamist, et sellest kõigest on moodustutnud pilved, mis varjavad meie eest päikese.

Kui võtaks õige aja maha? Vaataks tagasi, püüaks analüüsida meie olukorda. Kainelt, sügavuti, võimalikult objektiivselt. Justnagu kõrvalt vaadates. Raputaks peast välja kõik sinna kogunenud hoiakud ja hinnangud, alustaks päris algusest. Millest see agressiivne hüsteeria alguse sai? Kes viskas esimese kivi?

Meil on tekitatud uus termin: “vihakõne”. Heakene küll, vaatame sedagi objektiivselt. Vihakõne peaks tõesti olema taunitav. Vihane inimene ju ei suuda reaalsust objektiivselt hinnata. Ega ennast vaos hoida. Viha viib vägivallale.