Mihkel Langebraun: Eesti 100. Võtame laenu ja teeme oma suurprojektid viimaks teoks!

Meie avalikus ruumis on üha uuesti kordunud suuremate riiklike investeeringute arutamisel tüüpiline debati surm väite juures: "Eesti on selleks ja teiseks projektiks liiga väike ning pealegi pole piisavalt raha..."

Kuigi säärane mõtteviisi on 21. sajandi kaasaegsest majandusreaalsusest sisuliselt irdunud, eriti kui asi puudutab loodussõbralikke ja kasumlikke projekte, on kahjuks meie riigijuhtimine võimendanud selle valearusaama mõju aastate jooksul veelgi suuremaks, pidurdades nii majandust kui arengut üldiselt. Isegi kui raha mõneks investeeringuks leitakse, on tegu pigem näidisetenduse, kui kvalitatiivse arenguga. 

Tüüpilisteks näideteks on 5 km kaupa aastas Haapsalu raudtee ehitamine või alternatiivse energiastrateegia puudumise tõttu vähehaaval Eesti metsa elektrienergiaks kütmine "rohelise energiana", mida käsitleti ka hiljutises "Suud puhtaks" saates. Väidan, et kõige olulisem küsimus Eesti tuleviku osas pole enam ammu üksnes looduskaitses ega rahapuuduses, vaid üldisema tervikliku ja teaduspõhise analüüsi puuduses, valedes majanduspoliitilistes arusaamades ja poliitilises lühinägelikkuses üldiselt. Teiseks püüan selgitada, miks ei vii "viiele rikkamale" lähemale mitte "nokiad" ega üksikud innovatsioonid, vaid majanduspoliitiline alusraamistik. Mis on sellest alusraamist täna puudu, takistades oluliselt Eesti majanduse arengut? Millise edetabeli lõpus asub Eesti riik koos Iraani, Liibüa ja Usbekistaniga?