Rein Taagepera: tänagem Eesti enamlasi, et nad ei läinud kaasa mõttega kuulutada välja Eesti vabariik

Emeriitprofessor Rein Taagepera kõne Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamisel New Yorgis 24. veebruaril.

Head sõbrad! Oli laupäev sada aastat ja kaheksa päeva tagasi. Olukord Eestis oli rohkem kui segane. Möllas maailmasõda, valitses nälg ja viletsus.

Lagunenud Vene riigi raames oli Eesti saavutanud autonoomia. Aga nii Venemaal kui ka Eestis olid võimu haaranud enamlased ehk bolševikud, teisisõnu kommunistid. Neid toetas kõva kolmandik eesti rahvast.

Lätist ja Saaremaalt aga oli valmis edasi tungima Saksa sõjavägi. Vaenu sakslaste vastu jagasid kõik eestlased. Olid nad ju aastasadu eestlasi orjastanud.

Oli õrnõhuke lootus, et kui kuulutada Eesti iseseisvaks Venemaast, hoiaks see ehk ära Saksa sissetungi. Ainult enamlased ei läinud iseseisvuse mõttega kaasa.

Isegi Vene enamlaste juht Lenin soovitas neil iseseisvust kaaluda. Aga need eesti enamlased olid nii puupäiselt internatsionalistid, et ei soovinud Venemaast eralduda.

Ilma enamlasteta aga ei saanud iseseisvust välja kuulutada, sest nende käes oli ju võim. Demokraatlik Eesti Maanõukogu sai tegutseda vaid põranda all.

Saja aasta ja kuue päeva eest läks kiireks. Esmaspäeval 18. veebruaril Saksa väed asusid sisse marssima Eesti saartelt mandrile.

Teisipäeval 19. veebruaril volitas Maanõukogu Vanematekogu kolmeliikmelist Päästekomiteed iseseisvust välja kuulutama: need olid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Kolmapäeval nad jõudsid üksmeelele iseseisvuse manifesti lõpliku sõnastuse kohta. Ega see nii lihtne olnud.
Neljapäeval saja aasta ja kolme päeva eest Päts ja Vilms sõitsid Haapsalu poole, kus asus Esimene Eesti polk ehk rügement, et selle kaitse all iseseisvus välja kuulutada.
Aga Saksa väed jõudsid Haapsallu enne Pätsi ja Vilmsi.

Reedel saja aasta ja kahe päeva eest ei leitud viisi, kuidas manifest Tallinnas välja kuulutada, sest võim oli ikka veel enamlaste käes. Laupäeval saja aasta ja ühe päeva eest õnnestus Pärnus iseseisvus välja kuulutada.

Pühapäeval saja aasta eest, 24. veebruaril, olid enamlased põgenemas laevadele ja Eesti iseseisvus kuulutati välja ka Tallinnas. Nii nagu Juhan Liiv oli luuletanud tosin aastat varem: “Ükskord – kui terve mõte – ükskord on Eesti riik!” Et kui on oma keel ja sellele rajatud kultuur, siis olgu ka seda toetav riik!

Umbes kolmandik rahvast oli vaimustuses. Teine kolmandik, kes toetas enamlasi, irvitas. Umbes et peast põrunud oli see Juhan Liiv, ja teie kah. Keskmine kolmandik arvas, et kena mõte küll, aga olgem realistlikud – sellist riiki ei tule.

Ja ei tulnudki.

Päev hiljem, esmaspäeval, Saksa väed hõivasid Tallinna. Teisipäeval Päts, Vilms ja kubermangukomissar Poska katsusid saada Saksa ülemuse jutule, ent tollel polnud aega.
Kolmapäeval kah polnud aega. Neljapäeval – polnud aega. Reedel... Saksa ülemus võttis lõpuks Pätsi, Vilmsi ja Poska vastu. Teatas, et mingit Eesti riiki pole. On vaid Venemaa provints. Äsja välja kuulutatud Ajutine valitsus Pätsiga eesotsas läks põranda alla.

Head sõbrad! Oli november 99 ja poole aasta eest. Saksamaa oli kaotanud sõja läänes ja ta väed olid Eestist lahkumas. Eesti Ajutine valitsus tuli põranda alt välja, kohtudes esialgu minister Jaan Raamoti korteris, üks ministeerium köögis, teine elutoas.

Enamlased aga korraldasid Tallinna Tööliste Nõukogu valimised ja see Nõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Tallinnas.

Peatselt asus Vene punavägi sisse tungima Eestisse. Realistlikult võttes oli Eesti Vabariik omadega läbi nii seestpoolt kui ka väljast.

Detsembri keskel pidi lõpp kätte jõudma. Tööliste Nõukogu kavandas relvastatud ülestõusu Tallinnas. Eesti Ajutisel valitsusel polnud sellele midagi vastu seada, sest kõik ta kõhnad väed olid ju rindel Punaväe vastu. Juhtus, et kolonel Laidoner pääses Venemaalt tagasi Eestisse. Ta sõitis sedamaid Liepājasse Lätis ja veenas Briti laevastiku tulema Liepājast Tallinna.

Seepeale otsustas Tööliste Nõukogu viivitada ülestõusuga, kuni Punaarmee lähemale jõuab.

See oli saatuslik viivitus, mis päästis Eesti Vabariigi.

17. detsembriks oli Kaitseliit küllalt jõudu kogunud, et Tööliste Nõukogu laiali ajada. Seljatagune oli kindlustatud. Vastupealetung rindel sai alata. Ja rahva kõhklev keskmine kolmandik hakkas uskuma, et Eesti riik on tehtav.

Head sõbrad! Te olete kuulnud neist kahest hetkest, mil Eesti Vabariik oli noateral – veebruaris juriidiliselt, detsembris sõjaliselt. Hiljuti aga märkasin veel kolmandat hetke, sellist, mis ajab kananaha ihule.

Mäletate ju, et Eesti enamlased ei läinud kaasa mõttega kuulutada välja iseseisvus, kuigi teised erakonnad neid palusid ja Venemaal Lenin polnud selle vastu.

Arusaam on olnud, et kahjuks enamlased ei läinud kaasa, sest muidu oleks ju saanud iseseisvuse varem ja lihtsamalt välja kuulutada. Nüüd tajun, et õnneks enamlased ei läinud iseseisvuse mõttega kaasa. Sest mis oleks muidu juhtunud?

Enamlased olnuksid iseseisvuse nähtavad väljakuulutajad. Saksa sõjaväe tulles oleks see kuulutus koos enamlastega taandunud Peipsi taha.

Sakslaste lahkudes oleksid enamlased Eestisse naasnud koos vabastava Punaarmeega, lehvitades iseseisvusmanifesti.

Sellega nad oleksid taas võimule saanud ja hiljem Eesti vabatahtlikult liitnud Nõukogude Liiduga, kui Moskva sellise Liidu välja kuulutas. See rahva hävitamine, mis algas aastal 1940, oleks alanud juba palju varem – ja vähem iseteadva rahva vastu.

Nii irooniline kui see ka on, peame siis tänama eesti kommuniste, et nad otsustasid olla nii äärmuslikud internatsionalistid, et ei kuulanud Lenini soovitust iseseisvuse mõttega kaasa mängida.
Head sõbrad! Eesti Vabariik pääses mööda neist kolmest suurest ohuhetkest ja sai jalad alla.
Eesti Vabariik tekkis, kuna oli inimesi, kes ei saanud aru, et realistlikult võttes selline vabariik polnud võimalik.

16 aastat hiljem libises demokraatlik vabariik diktatuuri. Ja veel viis aastat hiljem asus ta kaduma maakaartidelt, sellal kui Soome püsis, kuna Eesti diktaator mõtles realistlikult ja alistus.
Ei ole realistlik olla liiga realistlik.

On kasulik olla ikka natuke hullumeelne kah. Nii nagu oldi pühapäeval sada aastat tagasi. Ja nii nagu oldi laulva revolutsiooni ajal. Minna lauluga võimu vastu ei olnud ju realistlik.
Eesti Vabariik on suutnud kesta ja end taasluua. Ta on praegu päris heal järjel. Kas on ohtu, et Eesti langeb sõjalise rünnaku alla? Nii pea, kui ütleme, et ohtu pole, muutub lugu ohtlikuks.
Kui ma Tartus õpetan, siis mul on hea meel, kui järsku loengusaal on pooltühi. Need noored naised ja mehed puuduvad, kuna on käimas Kaitseliidu õppused. Siis tunnen, et Eesti on valmis end kaitsma.

Aga mis on üldse nii väikese eraldi riigi mõte? Sihiks on olnud ja on hoida eesti keelt ja sellele rajatud kultuuri. Oleme keeleriik. Miks seda keelt hoida?

Võib ju öelda, et sellega rikastame maailma mitmekesisust, ja mitmekesisus on hea. Seda on hea teistele öelda, kuid ega see meid liikuma pane, et panustame maailma mitmekesisusse. Tegutsema paneb meid lihtsalt ja irratsionaalselt armastus oma keele vastu.

See armastus muutub kõige teadlikumaks, kui meilt seda keelt katsutakse ära võtta. Kui tunneme, et keel on ohus.

See ohutunne kaob, kui paistab, et keel pole enam ohus. Aga kui ohutunne kaob, siis on keel ohus. Väliseestlased on seda kogenud.

Kuulsin kahte kümne-aastast omavahel eesti keeles rääkimas. Siis süvenesid millessegi ja jätkasid juttu inglise keeles. Lõpuks ühe lapse ema ütles: “Räägi ometi eesti keeles!” Laps vastas: “Miks?”

Kui see olukord teile tuttav ette tuleb, siis palun tõstke käsi! Tänan. Jah, see on tuttav lugu eestlastele siin mandril. Mis sellest üldse rääkida. Räägin sellepärast, et see minu lugu toimus möödunud suvel Tartus. Otse Emajõel. Need lapsed kasutasid nutitelefoni – smart phone.
Nutitelefoni näppimine viis jutu märkamatult inglise keelele. Keegi ei käsutanud, et “Speak English!” või “Govorite po russki!” Käsk tooks esile vastuseisu. Nüüd aga tuli hoopis vastuseis ema soovitusele rääkida eesti keeles.

See on vist erakordne juhus. Järsku olid väliseestlaste lapsed. Paraku see ei ole enam erakordne. Mu esimesed tudengid Tartus tulid kokku tähistama oma lennu 25. aastapäeva.

Paljudel on lapsed. Ja mitmed imestasid, et lapsed räägivad omavahel aegajalt inglise keeles. Ei muretsenud, vaid imestasid. Nii nagu imestasid mõnedki pagulasvanemad New Yorgis 60 aasta eest. Arvasid, et küll läheb mööda. Ei läinud, vaid süvenes – kuni oli hilja hoolt kanda, et eesti keel kodus püsiks. Selliste pagulasvanemate lapselapsed vist täna siia saali ei jõudnud.

Oli aegu, kus teine keel Eestisse sisse trügis läänest või idast, aga otse pilvest alla ta ei tulnud. Nüüd ta tuleb otse pilvest. Interneti pilvest. Oli Eestis aegu, kus juba 8-aastased pidid kooliteed alustama võõrkeeles. Nüüd tuleb võõrkeel juurde igale 4-aastasele, kellele vanemad annavad nutitelefoni.

Annavad, kui ta väidab, et “Kõigil teistel lastele juba on”. Selles mõttes on terve Eesti muutunud Välis-Eestiks.

Nõukogude Liidu võimud reklaamisid omal ajal, et tulevikus kujuneb eestlastel kaks emakeelt. Kas osutub, et neil oli õigus?

Vene keel ei läinud läbi, lükka nii palju kui tahad. Kas inglise keel läheb läbi, lükka nii vähe kui tahad?

Eesti keelega rahval on õigus püsida. Vastu panna. Või teha vaikne, valutu enesetapp. Kui seda soovitakse. Aga parem mitte teadmatusest.

Üks asi on teadlikult gaasikraan lahti käänata. Teine asi on aeglaselt öö kestel surra, sest ei teatud, et toas on vingu.

Oleme keelerahvas. Ilma keeleta seda rahvast pole.

Head sõbrad! Kui me täna oleme siin saalis, siis vist Eesti läheb meile mingil kombel korda. Ja siis küsime ehk iseendalt, kas meie õige koht ei oleks tänavusel 24. veebruaril hoopis Eestis, kus inimesi on niigi vähe.

Meil on kaalukaid põhjusi, miks me seal ei ole. Neid mitmekesiseid põhjusi võiks lühidalt kokku võtta sõnadega, et elu on läinud, nii nagu ta on läinud – meil ja meie vanemail.
On juhtunud nii, et oleme siin mandril ja mitte Eestis. Ja ometi hoolime Eestist. Mida meil on Eestile anda, olles siin kaugel?

On mõndagi anda, aga kõigest pole aega rääkida.

Pöördun vaid eriti nende poole, kelle pered juba mitmendat põlve elavad siin mandril. Kui teie eesti keelt valdate, siis see tähendab, et teie pered on osanud eesti kodukeelt säilitada. See on erakordne oskus. Loodan, et oskate seda edasi anda teistele siin saalis, kel on praegu lapsed olemas või tulemas.

Ja liigagi varsti on teil vaja seda oskust edasi anda lapsevanemaile Eestis. Sest elektroonilise pilve alune Eesti on üleni Välis-Eesti olukorras, ja ta pole selleks ette valmistatud. Kodu-Eestil pole kogemusi, kuidas hoida kodus eesti keelt uues olukorras.

Sinine on sinu taevas, kallis Eesti, kodumaa, sa ei tea, et oled vaevas naeratava pilvega.

Head sõbrad! Eesti keelele põhinev rahvas on üle elanud sajandid võõrvõimu. Eesti riik sündis saja aasta eest ja on ennast tõestanud. Kui me ohte ei alahinda, siis suudab see eesti keelele põhinev rahvas ja riik püsida ka edaspidi. Elagu Eesti! Elagu eestikeelne Eesti!