Töölepingu seadust põhjendades rääkisid oravad, et suured töötajatest vabanemise kulutused seavad ettevõtjad majanduskonjunktuuri halvenedes raskesse olukorda. Aga oma erakonna juhtimises ei osatud või tahetud selle riskiga arvestada isegi siis, kui poliitiline konjunktuur oli Reformierakonna jaoks juba ilmselgelt halvenenud. Kõivuga sõlmiti leping ju mitu kuud pärast 2016. aasta sügist, kui Reformierakond valitsusest tõrjuti.

Kõivu seisukohast on see hea leping, aga Reformierakonna kui majandusüksuse juhtimise oskust ei näita see heas valguses.

Reformierakonna kui majandusüksuse juhtimise seisukohast on imelik seegi, et Kõivul on käes nii kõvad trumbid, et talle makstakse sisuliselt preemiana välja terve aasta palk hoolimata tema ametiaja kehvadest tegevustulemustest. Eesti Ekspressi andmetel on Reformierakonna rahaline seis praegu nii nõrk, et isegi Kõivule ühekorraga 30 000 euro väljamaksmine valmistab raskusi.

Kõivu lepingu ja erakonna majandusliku juhtimise luubi alla võtmiseks on vähemalt kaks head põhjust. Esimene on see, et erakondade rahastamise peamine allikas on riigieelarve. Reformierakond saab praegu eelmiste riigikogu valimiste tulemuste alusel aastas 1,6 miljonit eurot, mida võiks kasutada targasti, et jutt maksumaksja huvide eest seismisest kõlaks usutavalt. Teiseks: finantsraskustes rabelev erakond muudab selle poliitikud järeleandlikuks ahvatlusele kasutada raha hankimiseks kõveraid ja keelatud teid.

Uue peasekretäriga sõlmib Reformierakond loodetavasti paindlikuma lepingu. Sellise, mis näitab erakonna majanduslikku kompetentsi mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena