Kertu Moppeli stiil teksti loojana ja lavastajana on teravalt individuaalne ning muutub iga uuslavastusega selgemaks. Seda võib nimetada groteskseks realismiks. Iga stseen eraldi on loogiline ja tõepärane, kokkuvõttes tuleb aga välja uskumatu jaburus. („See siin on hullumaja.”) Ja teine omapära: Moppel ei tunnista kõrvaltegelasi. Iga trupi liige saab olla tähelepanu keskpunktis ja kellegi õlgadele ei laotata kangelase ebaproportsionaalselt ränka koormat.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega