Alguses on „neegritel” Eestis põnev, aga paar kuud hiljem...

Eesti Päevalehe eilne lugu „Välismaalt Eestisse tööle tulnud otsivad inglise keelt oskavaid perearste tikutulega taga” ei üllatanud mind. Võõraid ei oota siin keegi. Aga alguses nad seda veel ei tea.

Paari päeva eest tutvusin juhuslikult Itaalia noormehega, kes tuli kaks kuud tagasi Eestisse Erasmuse tudengiks. Ta ütles, et igatseb hirmsasti oma Sitsiilias elavat vanaema ja helistab talle iga päev, aga muidu on Eesti elu nii teistmoodi ja põnev, et ta ahmib kõike uut igal sammul.

Mõttes tahtsin selle kalli lapse eest palvetada, et niimoodi ka jääks. Vähemalt selleks üheks trimestriks, kui ta siin õpib – et tal oleks põnev, lõbus ja hea.

Mitte nagu ühel teisel Itaaliast Tallinnasse tulnud tudengil, kes mõned aastad tagasi oma päritolu pärast peksasai. Neeger, ühesõnaga, mis siis, et valge nahaga. Midagi sellist öeldi talle ka peksu põhjenduseks.