Maksim Gorki „Põhjas” esietendus Moskva Kunstiteatris 1902. aastal, aasta pärast Tšehhovi „Kolme õde” ja kaks aastat enne „Kirsiaeda”. Nii Tšehhovit kui ka Gorkit süüdistati, et nende etendused on süžeeta, ent samal ajal olid nad uuenduslikud ja tõmbasid ligi parimaid lavastajaid. Tšehhovi lavastusi mängitakse siiani kõikjal üle maailma, aga Gorki on viimastel aastakümnetel unustusse vajunud. Samal ajal räägivad etenduse „Põhjas” tegelased paatoslikult ja kirega, loosungitega, mis sobiksid sotsiaalsete protestide kampaaniatesse nii hästi, et seda kadestaks iga poliitiline jõud.
Linnateater kordab mõnes mõttes eelmise sajandi Moskva olukorda, olles küll etenduste ajad pisut ümber tõstnud: kõigepealt esietendus Elo Nüganeni „Kirsiaed”, nüüd Uku Uusbergi „Põhjas” (sügisel Draamateatris Uusbergi käe all ka Tšehhovi „Ivanov”). Vilets, kahjurõõmus, mõttetult kiirustav, otsekui ülikiire jooks koha peal – ka Tšehhovi tegelaste ja Gorki tegelaste hüsteerilis-poeetiline elu on heidetud otsekui suurele revolutsiooniväljakule.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid