JUHTKIRI | Lõpetame sõltlaste kohtlemise lindpriina

Milleks on võimeline ema, kellelt ähvardatakse laps ära võtta? Oleneb inimesest, aga paljud on suutelised tegema peaaegu kõike, ka iseennast maha salgama. Pole siis imestada, et kui võimude kätte satub seadusrikkumises kahtlustatu, pole sageli muud survet vajagi: ähvarda laps ära võtta ja inimene kirjutab alla kõigele. Ka teadlikule valetunnistusele, eriti kui tal on näiteks HI-viirus ja narkootikumide võõrutusnähud.

Eilne Eesti Päevaleht kirjutas Eesti ja rahvusvaheliste organisatsioonide tehtud uuringust, milles avaneb õõvastav pilt uimastisõltuvust kogenud naiste elust. Isegi kui ainult pool sellest vastab tõele, paistab Eesti riik neid jutustanud inimestele julm ja kiuslik.

„Kui keeldun, võtavad lapse automaatselt ära. Hetkegi kõhklemata. Ja hiljem… Kes teab, mis saab?” Niisugune jutt jookseb punase niidina läbi uuringu. Ei taha mehe vastu tunnistada? Võtame lapse ära! Käid metadooniravil, s.t otsid oma sõltuvusele aktiivselt abi – võtame lapse ära! Uuringu autorid jõudsidki järeldusele, et politsei kasutab sõltuvust teadlikult väljapressimiseks.

Riik ei tohi kasutada inimeste uimastisõltuvust nende õiguste piiramiseks. Eriti lubamatu on kergekäeliselt ähvardada emalt lapsed ära võtta.

Vähe sellest, et riik kui institutsioon õelutseb, peale selle ei suuda ta inimesi kaitsta ka delikaatsete andmete lekkimise ja pimedate eelarvamuste eest. Mida arvata näidetest, kus arstid sundisid HIV-positiivset kandma maski, et vältida viiruse levikut, või soovitasid nühkida puhtaks kõik pinnad, mida nakatunu on puudutanud? Raske öelda, kas HIV-nakkuste olemust (HIV ei levi õhu kaudu piisknakkusena nagu näiteks gripiviirus) eiranud arst oli asjatundmatu või kuri. Ent tohter, kes rääkis haigelt luba küsimata tema perekonnale või tööandjale nakkusest, mis tähendab ikka veel suurt häbimärki, ei käitunud üksnes ebaeetiliselt, vaid rikkus ka seadust. Tagajärg: haiguspaanikas tööandjad lasksid (tegelikult ohutu) viirusekandja kiiresti lahti.

Eesti Päevalehe küsitletud riigiasutuste esindajad üldjoontes eitavad probleemi. Ükskõikne suhtumine viitab, et neis valdavalt Ida-Virumaal või Tallinna venekeelses kogukonnas elavates inimestes nähakse omamoodi „viiendat Eestit”, kellele teistega võrdsed õigused ei laienegi.

Ometi on uimastisõltuvus haigus ja eriti neid, kes üritavad sellest lahti rabeleda, tuleks pigem toetada. Sõnades seda ehk tehaksegi, aga praktikas ähvardatakse laps ära võtta ja vallandatakse töölt. Eesti peaks käituma hoolivalt, mitte emaarmastust kuritarvitava repressiivriigina.