JUHTKIRI | HIV ei ole surmaotsus. Testige julgelt

Ilmselt kuulsaima HIV ohvri Freddie Mercury surmast möödub tänavu 27 aastat. Kui vaadata teiste sama saatusega kuulsuste surmadaatumeid, siis ka need jäävad valdavalt 1990. aastate esimesse poolde. Vene rokkstaar Zemfira kirjutas 1990-ndate lõpus laulu sõnadega: „Sul on aids, tähendab me sureme.”

Müüt, et HIV-sse nakatuda on sama mis surmaotsus, ei ole 21. sajandil enam eriti ainet juurde saanud. Ja korvpallistaar Magic Johnson, kes nakatus HIV-i 1991. aastal, elab edukalt siiamaani. Rääkimata paljudest uuemal ajal nakatunutest, kellel tänapäevane ravi võimaldab elada enam-vähem vaevusteta elu, elamisväärsemat kui nii mõnegi muu haigusega.

Seda arvestades on arusaamatu, miks on Eestis HIV-testi teha nii patsientidele kui ka paljudele arstidele endiselt küllaltki vastumeelne. Selle vastumeelsuse drastiline näide on eilses Eesti Päevalehes ilmunud lugu: kuigi naisel oli hulk HIV-le viitavaid sümptomeid, ei tulnud perearst ega ükski teda kahes haiglas uurinud arst peaaegu kahe aasta jooksul selle peale, et HIV-test teha.

Ravi saavate HIV kandjatega ühiskond on kõigile turvalisem kui ühiskond, kus liiguvad inimesed, kes oma viirusest ei tea.

Arvestades, et Eestis on HIV traditsioonilistest riskigruppidest – narkomaanid, meestega seksivad mehed, prostituudid – ammu väljunud ja nakatumiseks piisab ainult ühest ebaturvalisest vahekorrast, võiks teste palju sagedamini teha. Võiks teha lausa massiliselt, sest kontrollida pole keeruline ega kallis. Küll aga võib palju muret, kahju ja kulu sündida sellest, kui HIV jääb õigel ajal avastamata ja haigus süveneb. Või mis veel hullem: kui viirusega nakatatakse ka partnerit ja last. Seda on võimalik vältida, kui teha vähimagi kahtluse korral test. Materiaalseid takistusi sellele ei ole, sest patsiendile on tasuta nii test kui ka HIV-nakkuse ravi ja ravimid.

Peamine takistus on psühholoogiline. Ühest küljest hirm teada saada, et edasine elu tuleb mööda saata koos viirusega, millest võib vallanduda surmav haigus. Teisest küljest kartus selle ees, et teised tõmbuvad sinust eemale, kui juhtuvad diagnoosist teada saama. Nagu öeldud, ei ole esimest põhjust karta, sest õigeaegne ravi tagab täisväärtusliku elu aastateks. Teise küljega on keerulisem, sest HI-viiruse kandjat võidakse tõesti tõrjuma hakata. Saagem seda tingivatest vääradest hirmudest lahti, sest ravi saavate HIV kandjatega ühiskond on igal juhul kõigile turvalisem kui ühiskond, kus liiguvad inimesed, kes oma viirusest ei tea ega saa ravi.