Teadlane: tselluloositehas ähvardab lisaks Tartule ka Peipsit, keemia on ohtlik mänguasi

Tselluloositööstus on keskkonnale ohtlikkuse poolest viiendal kohal olev tööstusharu maailmas. Sellest lähtuvalt on Peipsi lääne- ja idakaldal elavatel inimestel õigus teada neist ohtudest, mida tselluloositehase paiknemine Emajõe läheduses võib endaga kaasa tuua.

Emajõe äärde planeeritava tselluloositehase kohta puudub piisavalt informatsiooni planeeritava tehnoloogia kohta. On toodud viide, et planeeritavas tehases võetakse kasutusele analoogiline tehnoloogia Soomes Äänekoskis käivitunud tehasega. Sealt siis teave, et Eestis paiknev tehas hakkab töötlema männi-, kuuse- ja kasepuitu. Puidu töötlemise keemilises protsessis kasutatakse naatriumi ja väävlit sisaldavaid kemikaale, kiu pleegitamiseks hapnikku, vesinikülihapendit ja kloordioksiidi (ClO2).

Tselluloosi tootmist ei saa käesoleval ajal teostada ilma väävlit sisaldava tooraineta. Nii Äänekoski kui Emajõe äärde planeeritav tehas kasutavad tselluloosi keedul sulfaatmenetlust ehk Kraft protsessi. Selle tehnoloogia puhul eritatakse õhku tonni valmistoodangu kohta 0,3 kg ja heitvette 2 kg väävliühendeid arvestatuna puhta väävlina. 700 000 tonni valmistoodangu kohta aastas satub Emajõkke ja sealt edasi Peipsi järve igal aastal 1400 tonni ja 40 töösoleva aastaga 56 000 tonni väävlit. Veekogu setetes ja hapniku puuduse korral taandub väävel veeloomastikule ülimalt toksiliseks väävelvesinikuks.