„Koerte saar”. Imeilus ja vastuoluline
Vist juba oma paar kuud tagasi kilkas sõbranna, et nägi „Koerte saare” treilerit ega jõua filmi Eestisse jõudmist kuidagi ära oodata. Sõbranna ei pidanud pettuma. Kes on näinud ja ehk selle käigus armunud Wes Andersoni eelmisesse animatsiooni „Fantastiline härra Reinuvader” (2009), saab ilmselt enne uue filmi nägemist aru, miks. Armsad loomad, südamlik lugu, mõnus huumor, võluv ja isikupärane visuaalne maailm. Jah, ilusamat prügimäge ja haigemaid loomi on keeruline ette kujutada. Esimene on tegevuskoht, teised kesksed tegelased.
Tegemist on filmiga, mida tahan vägagi soovitada. Aga ometi on „Koerte saarega” seotud mõned üsna ilmselged probleemid, mis ei ole Wes Andersoni maailmade puhul midagi uut. Andersoni filmimaailma riigid ei põhine autentsetel kultuuridel, pigem on need ristand tema fantaasiast ja rahvuste stereotüüpidest, mida nii mõnedki Hollywoodi filmid on aidanud süvendada. Meenutagem või Wes Andersoni nägemust Indiast („The Darjeeling Limited”) või Itaaliast („Mereelu Steve Zissou seltsis”). Teisalt on maailmad nihkes ka siis, kui tegevuskohaks on USA (näiteks New York filmis „Tenenbaumid”).
Tuleb märkida, et „Koerte saar” ei ole ainult valgete Hollywoodi meeste film. Filmis on ka jaapanlaste hääli, ehkki subtiitritega jaapani keelt ei varustata. Võimalik, et visuaali esilepääsemise huvides. Stsenaristide hulgas on Tokyost pärit Kunichi Nomura, ehkki ma ei oska tema panuse suurust oletada. Koerte haugatused on tõlgitud ameerika inglise keelde ning see on üsna filmi algul ka põhjendatud – Megasakis toimuvat selgitatakse filmis justkui välismaalasest televaatajatele. See, miks kõigil Jaapanis tegutsevatel koertel on ingliskeelsed nimed (Spots, Chief, Boss, King, Duke, Nutmeg jne), pole jälle sugugi arusaadav.
„Koerte saar” on film, millega seostub mitmeid põhimõttelisi probleeme, ent teeb see mulle siis au või ei, kinokülastajana õhkan ma pärast selle erakordselt detailse, ilusa ja humoorika filmi vaatamist sellegipoolest.