Maria Avdjuško: naised ärgu virisegu! Neil on elus palju suurem valik - võimalus kanda seelikut või elada mehe raha eest, mis on maailmas täiesti aktsepteeritav

„Meeslavastajate käsitus naisest on tihti stereotüüpne: ema, lits, madonna. Häid naisrolle on vähe, sest mehel on raske tajuda, mida naine tegelikult tunneb,” ütleb näitleja Maria Avdjuško.

Saabuv 9. mai on Maria Avdjuškole (49) eriline päev. Mitte ainult põhjusel, et vanusele lööb viis ette, vaid sünnipäevaga samal päeval esilinastub tema esimene täispikk mängufilm „Tuliliilia”, kus Maria kanda on režissööriroll. Ta on varem teinud mitme mängufilmi produtsendi tööd, olnud kahe dokumentaalfilmi (Mati Undi „Undi tund” ja Kalju Komissarovist rääkiv dokfilm „Koma”) režissöör ja teinud mitu lühifilmi, kuid päris oma mängufilmiga pole seni veel üles astunud.

Maria lavastatud müstiline põnevusdraama räägib naisest, kelle tema abikaasa viljatuse pärast noorema kasuks hülgab. Üllataval kombel avastab 38-aastane peategelane ühtäkki, et meditsiiniliselt tõendatud viljatusest ja üksi elamisest hoolimata ootab ka tema last. Naisteema on Maria südameteema. Päeval, mil kohtume, on Ameerika ajakirjanikud võitnud maineka Pulitzeri preemia Hollywoodi seksuaalse ahistamise juhtumite käsitlemise eest, millest sai alguse üleilmne MeToo liikumine. Maria suhtub ameeriklaste emotsioone kütnud kampaaniasse ootamatult kriitiliselt.

Oled nimetanud Hollywoodi raputanud MeToo kampaaniat silmakirjalikuks. Miks?

Mõnes mõttes oli see õige asi, naiste alandamisest tulebki rääkida. Aga teisest küljest: kuhu see välja jõudis? Sellest kujunes privilegeeritud Hollywoodi naiste hääletoru. Rikkad naised, kel on elus läinud väga hästi, tegid sellest kättemaksuaktsiooni. Ma ei taha naisliikumist kuidagi alahinnata, aga maailm on endiselt vastuoluline ja silmakirjalik. Miks ei kaitsta neid naisi, kes elavad endiselt keskajas? Need naised ei ole ju õnnelikud. Mingid taadid otsustavad, et naised ei tohi saada haridust ja peavad olema selle eest tänulikud. Kogu maailm näeb, aga noh – see on ju kultuuriline eripära.

Kas sul kui filmitegijal on kogu aeg avatud kolmas silm, et tunnetada, mis maailmas ja ühiskonnas toimub? Kui palju see kõik sind tegelikult huvitab?

Tänapäeval peab palju kanaleid läbi kammima, et saada maailmas toimuvast adekvaatne pilt ja teada, mis päriselt juhtub. Jälgin paljusid kanaleid – ka Venemaa riigivastaseid blogijaid, Inglise ja Ameerika pressi, meie oma muidugi ka. Praegu arvab näiteks väga palju inimesi Süüria sündmusi vaadates, et algab sõda. Paar hommikut tagasi ärkasin sireenihelide peale ja olin kindel, et raketid on teel. Inimkonna senise kogemusega käib kaasas, et iga paari põlvkonna tagant tahetakse maailma hävitada. See on meie loomuses.

Kui mäletad Obama aega, siis olid ainult hoiatused ja lubadused, kui Assad keemiarelva kasutas. Aga Trump on suutnud karistamatuse tunnet reaalselt ohjeldada, mida Obama ei suutnud. Obama on otseselt süüdi selles, et maailma tekkis ISIS. Ka Krimmi annekteerimine ja Gruusia sõda said teoks just Obama otsustamatusest tingituna. Ma ei usu, et Trump valitakse ka teiseks ametiajaks, aga eksperiment, mida ta Ameerikas korraldab, on vajalik. Ka meie perifeerse riigi huvides on, et Ameerika oleks ülemaailmne korravalvur.

Sind huvitavad üleilmsed probleemid, naisliikumine, välispoliitika, aga oma režissööridebüüdiks valisid esoteerilise umbluuteema. Ma pole küll filmi näinud, aga sünopsist lugedes ja treilerit vaadates on tunne, nagu süvendaksid klišeed, et naine ei ole ikka päris tõsiseltvõetav tegelane, vaid müstiline olend, kes elab mingit oma elu.

Vastupidi – naine ei ole selles filmis alaväärtuslikum, vaid keskne tegelane. Filmis ei ole ühtki stseeni, kus peaosatäitja, tugev naiskarakter, oleks puudu. Tema viibki selle loo üksi läbi. Film räägib sellest, mida teeb inimene siis, kui tema elus juhtub ime. Kas ta usub sellesse või mitte? Ikka oleme ju aeg-ajalt seisundis, kus juhtub asju, mida me ei oska seletada. Kus lõpeb illusioon ja algab tegelikkus. Ma ei taha kellelegi mingit esoteerikat peale suruda, aga kõigi elus on olnud kummalisi juhtumisi ja tundeid, mida me ei oska seletada. Näiteks kust tulevad lapsed meie juurde?

Seda me vist ikka teame.

Seda sa arvad teadvat. Aga paljud meist ei mäleta päris täpselt hetke, millal see juhtus. Tihti ju naine avastab, et ohohoo… Tean, et uuringute järgi lausa 30% ringis naisi ei tea, kes täpselt on nende lapse isa.

Meeste jaoks on see kindlasti hell fakt. Film tõstatab küsimuse: kas selleks et saada elus tagasi usk ja lootus, et end värisevatel jalgadel uuesti püsti ajada ning madalseisust välja tulla, on alati vaja meest?

See ei ole niisiis armastusfilm, vaid üksiku tugeva naise lugu?

Seal on paarisuhte elemente ka – filmis mängib ju väga kena meesnäitleja, Eesti naiste ihaldusobjekt Johann Urb. Eestis on väga head meesnäitlejad, aga naljaga pooleks võin öelda, et meil oli raske leida hea välimusega meesnäitlejat, kel oleksid juuksed peas. Väga palju on kiilakaid. Ilmselt on see külmast. (Naerab.) Filmi puhul ei ole esmane, kas oled hea näitleja, vaid kas sobid rolli oma tüübilt ja vanuselt. Ja see on juba hoopis teine küsimus. Minu jaoks on oluline, et näitlejatega tekiks soe ja sõbralik suhe, sest ma ei armasta konflikte, olen rahumeelne inimene. Mulle meeldib, kui inimeste vahel on südamlikud suhted – lugupidamine, sõbralikkus, soojus.