Lastekaitsespetsialist: uimastisõltlastest vanematega peredes on õigused ka lastel, mitte ainult emadel
Uuringu koostasid 37 Tallinna ja Ida-Virumaa narkosõltuvusega taustaga ema küsitlemise põhjal Kanada HIVi/AIDSi teemaline õigusvõrgustik CHALN, Eesti psühhotroopsete ainete sõltlaste ühing LUNEST ja Euraasia kahjude vähendamise ühendus EHRA. See esitati ÜRO majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste komiteele CESR.
Enne põhjapanevate järelduste tegemist tuleks kõnealune tekst ja selle koostamiseks kasutatav metoodika kriitiliselt üle vaadata ning mitte lasta ennast eksiteele viia ÜRO mainimisest.
Tegu on ühe osapoole lugudega
Teksti tuumosa on uimastisõltlase taustagaga emade kirjeldused politsei, tervishoiutöötajate ja lastekaitsetöötajate tegevusest. Nende kirjelduste põhjal ongi esitatud eespool nimetatud süüdistused.
Tegelikult on teksti uuringuks nimetada liialdus. Tegu on ühe riskirühma, uimastisõltuvuse taustaga emade küsitluste materjalidega. Emad räägivad iskiklikust vaatenurgast oma lood. Lood on kahtlemata kurvad, aga lugude tõele vastavust või terviklikkust ei ole kontrollitud. Ühe poole räägitud ja kontrollimata lugudena tulekski seda käsitleda, mitte uuringuna.
Ka lastel on õigused
On häiriv, et materjalis lähtutakse üksnes ühe poole õigustest – uimastisõltuvuse taustaga emadest. Tuleb silmas pidada, et laste ja vanemate suhtes on ka lastel õigused. Laste õiguste küsimuse teeb eriti keerukaks asjaolu, et tulenevalt oma east ei saa lapsed ise õiguste eest seista. Seda peavad tegema teised ja see on ka lastekaitse ülesanne.
Uuringu põhjal ilmunud käsitlustes on teise poole rollis sõna antud ametkondade esindajatele. Aga kuna kirjeldatud emade lood on eelnevalt anonüümseteks muudetud, ei ole nendes toodud süüdistuste ja asjaolude paikapidavust võimalik kontrollida. Seetõttu ei olegi kommentaare andnud ametnikel võimalik parima tahtmise juures sisuliselt ja ammendavalt süüdistustele vastata.
Otsused teeb kohus, mitte lastekaitseametnik
Lastekaitsetöötajana puutun ikka ja jälle kokku juhtumitega, kus laps elab uimastisõltlasest vanematega. Lastekaitse huviorbiiti satuvad nad üldjuhul seoses lapsevanemate probleemidega. Näiteks kodune kaklus, mille lahutajaks on kutsutud politsei. Sellisel juhul on lastekaitsjal kohustus kontrollida, kas peres viibivate laste õigused on kaitstud, heaolu ja eakohaseks arenguks tingimused on tagatud. Lastekaitseametnike esmane meede taolistes situatsioonides on olukorra jälgimine, perede abistamine ja toetamine.
Tavapraktika on selline, et perega tutvudes ja pere abivajaduse väljaselgitamisel lastekaitse spetsialistid sõlmivad abivajajaga kokkuleppe sekkumise kavandamiseks ja eesmärkide seadmiseks. Kuivõrd laste kasvatamine on peresisene küsimus, siis paratamatult sekkuvad lastekaitsespetsialistid probleemide korral perede ellu ning seda lastekaitsesadusega sätestatud korras ja selle eesmärk on laste õiguste kaitse.
Kõige karmim meede on vanemlike õiguste piiramine või äravõtmine. Ka artikli tuumosa moodustavad emade väited, kus naisi sunniti alla kirjutama dokumentidele, mis kinnitasid nende “nõusolekut” vanemlike õiguste piiramisega.
Juhin tähelepanu, et vastupidiselt algteksti ja meedia käsitluste põhjal lugejale jääda võivale ekslikule muljele, ei otsusta vanemlike õiguste piiramist lastekaitsespetsialist, vaid kohus. Seega ei nõua ametnikud allkirju dokumentidele vanemlike õiguste piiramiseks ega vanemlikest õigustest loobumiseks.
Vastasel juhul tekitatakse süüdistuste õhku viskamisege lastekaitse kui institutsiooni suhtes ühiskonnas usaldamatuse õhkkond. Puudub konkreetsus ja ei ole võimalik esitatud süüdistusi ka ümber lükata. Kannatajateks jäävad riskirühmade lapsed, sest laste õiguste riivete korral ei söanda inimesed enam lastekaitse poole pöörduda.
