KAIRI PRINTSI AUTORIKÜLG | Kes peaks surema? Empaatiajärgse ühiskonna kriitika

Hirm olla lammas muudab inimese lambaks.

Hiljuti käisin operatsioonil. Päris hirmus on, kui sind kinnitatakse opilaua külge, torgatakse kanüül läbi naha ja sooneseina, süstitakse veeni mingit värki ja öeldakse: „Head und!” Kontrolli kaotamine on hirmutav, mitte midagi ei saa enam ise teha. Loodad veel vaikselt, et ehk peetakse meeles sind hiljem ka üles äratada, ja oledki läinud. Üles ärgates selgub, et õnneks olid siiski ära vaid ajutiselt ja saad jälle ise olukorda kontrollima hakata.

Operatsioon tuleb ära teha, kui ellujäämine tundub hea mõte. Ent kui tervis korras, pole vaja lasta endale igasugust jama veeni süstida. Ehk siis ei tohi loovutada kontrolli oma mõtete üle, ükskõik mis vahenditega seda tegema ei meelitataks.

Üks kaval vahend, millega inimese veenile ligi tikutakse, on loll olemise hirmu kultiveerimine. Tänapäeva ühiskond saadab kõikvõimalike ilusate sõnade (enesekindlus, iseteadlikkus jms) varjus välja signaali, et ainus võimalus mitte olla lammas on mitte teistega kaasa joosta, vaid kujundada iga asja kohta oma isiklik arvamus.