12 vihast vandekohtunikku ühist seisukohta otsimas
Üks mees on tapetud, teise mehe elu kaalul. Sellest konfliktist saab alguse „12 vihast”, Mart Kolditsa ja lavakooli 28. lennu adaptsioon Reginald Rose’i stsenaariumist „12 vihast meest”. Lavastuse tegevustik toimub ühes ruumis mõne tunni jooksul, kui 12 vandekohtunikku peavad jõudma üksmeelsele otsusele teismelise poisi saatuses, keda süüdistatakse oma isa mõrvas.
Atmosfääri loovad vähese lavakujunduse puhul mitte niivõrd ruum, kuivõrd õhkkond või õigupoolest otseses mõttes õhk selles ruumis. 12 vandekohtunikku tegutsevad umbses ruumis, kus konditsioneer ei tööta ja kas teadliku valikuna või kogemata, oli ka Paides publikul palav ja umbne. Igal juhul tunnetatav, mida tunnevad vandekohtunikud. Kui on umbne, siis küllap peab lõpuks tulema õhku klaariks tegev vihm.
Taustsüsteemis on alates „12 vihase mehe” kirjutamisest 1954. aastal muutunud nii mõndagi, ent kui vaadata, kui hästi hakkab see tööle pärast mõningaid kohandusi ka meie kultuuriruumis, jääb mulje, et need muutused on peamiselt vormilised. Kui filmis on süüdistatavaks noor latiino, siis lavastuses jääb süüdistatava taustalugu lahtiseks, seda võib igaüks vaid kujutleda. Pidevalt rõhutatakse, et tegemist on ühega „nendest”, kes „paljunevad ja söövad meid välja”, kes „on sündinud valetajaks”.
Pole ilmselt vaja palju, et leida paralleele retoorikaga, mida praegu Eestis kohtame. Kui mõelda kasvõi sellele, et vähemusi peavad, ega häbene seda ka välja öelda, nii mõnedki inimesed „nendeks”, on siis põhjuseks rahvus, nahavärv, Eestisse sattumise põhjus, seksuaalsed eelistused või muu. Lavakujunduses kasutatavad peeglid rõhutavad olukorda igaks juhuks veelgi. Need kipuvad, teadagi, publikule ikka iseennast näitama.
Kolditsa lavastuses ei ole tegemist 12 vihase valge mehega nagu Reginald Rose’i originaalis, vaid 12 inimesega. Punkt. Lavastuses joonistuvad välja selged karakterid, sest ehkki konflikti algataja ja seega mõneti võtmerollis on ainus inimene, kes esialgu noormehe süüs kahtleb, ehk 8. vandekohtunik (Kirill Havanski), siis terviku moodustavad 12 inimest. Kohati on sellega ehk liigagi hoogu mindud, ansambel mõjub ebaühtlaselt. Paljud näitlejad on duublites, teist koosseisu nägemata piirdun olude sunnil näidetega esietenduse põhjal.
Nii positiivsete kui ka küsimusi tekitavate rollilahenduste poolest jäin etenduse järel enam mõtlema miskipärast tegelastele, kes ei ole konflikti algatajaks ega lõpetajaks. 7. vandekohtunik (Joosep Uus) ja 10. vandekohtunik (Ursel Tilk) kehastavad mehi, kes vähemasti esialgu on süüdistatava süüs kindlad. Esimene igatseb küll otsust eelkõige sellepärast, et ühe inimese elektritoolile saatmine või sealt päästmine on peenraha või suisa tüütu kohustus, mis takistab igatsetud pesapallivõistlusele minemist. Teine esindab hirmu ja/või viha kõige võõra ees ning enesereflektsiooni puudumisel ei suuda näha täpselt sedasama, mida abstraktsetele „nendele” ette heidab. Mõlemad rollid on lahendatud intensiivselt, kohati agressiivseltki (eriti 10. vandekohtuniku puhul), ent ühtlasi üsna ühtlase nivooga intensiivselt. Nii psühholoogilise usutavuse kui ka terviku seisukohalt on see koht, kus tahaksin näha tegelase arengukaart, mis ei piirduks lõpplahendusega viimastel minutitel.
Ingmar Jõela, kes kehastab 9. vandekohtunikku, kannab iseenesest üsna veaohtlikku tegelaskuju – noor mees kehastamas vanahärrat, kelle puhul võib aimata tumedamat nahatooni. Selline tegelane võiks noore inimese mängituna kergesti mõjuda karikatuurselt, grimm ehk blackface’ina, ent tulemus on hoopis sedavõrd orgaaniline, et ma esimese hooga Jõelat rolli tagant äragi ei tundnud, uskudes teda ometi täielikult.
Näide sellest, kuidas napi tekstiosaga tagasihoidlik tegelaskuju mõjusaks mängida, on Ilo-Ann Saarepera kehastatav 2. vandekohtunik. Kerge ebalus miimikas, ärev kaela puudutamine. Saarepera mängib selge seisukohata pereema väheste vahendite abil delikaatselt humoorikaks. Mõnusat koomikat pakuvad ka Jaanus Nuutre kergelt vatrava nn onu Heino olemisega 6. vandekohtunik ja Markus Truubi kehastatud 12. vandekohtunik – hüperaktiivne ideemees, kes küll paraku ei suuda ühegi idee juurde pikemalt pidama jääda. Tema meenutab Truubi tegelast Henryt kursusekaaslase Ingmar Jõela lavastatud „Kratis”.
„12 vihase” tekst sisaldab ka liini, mille puhul publik saab jahikoerana kaasas olla ja krimiloo tõendites kahelda, ent peamiselt kannab lugu maailmavaadete ja tõekspidamiste kohtumine ühes väikeses ruumis. Ühe kohtuotsuse anatoomia tõstatab praegugi aktuaalse küsimuse: kuidas pidada dialoogi nii, et inimesed tõepoolest üksteist kuulata suudaksid? Üks variant on nähtavasti nad ühte ruumi luku taha panna, et midagi muud üle ei jää, kui päriselt suhelda...
