Liina Lust-Vedder: sünnitusosakondade sulgejad, kas ikka mõistate, millise trauma võib ruumikitsikus Tartus perele ja Eesti iibele tekitada?

Hiljuti avaldati Marie Abeli ja Liiri Oja artikkel (16.04 Feministeerium) naiste õigustest seoses sünnitusega. Olles seal öelduga üldjoones nõus, tahan käsitleda veel mõnd sünnitusega seotud õigusi puudutavat aspekti

Esimene neist on meeste õigused. Täpsemalt isade õigused. Tartu Ülikoolis tudengitele võrdse kohtlemise loengut andes olen alati rõhutanud, et isadel on laste suhtes võrdsed õigused, v.a bioloogiliste erisustega seonduv, mille puhul võivad olla õigustatud ka teatud erisused õiguste ulatuses (nt ei ole mehel võrdset õigust otsustada abordi tegemist, sest loode asub naise kehas). Võrdsete õigustega peaks arvestama ka ruumi planeerimisel. Näiteks mähkimislaud peab olema ka meeste tualetis, kui hoone ainus mähkimislaud asub muidu naiste tualetis. Paremaks alternatiiviks on muidugi eraldi mähkimisruum. Samas tuleb jälgida, et see ei kannaks silti "Ema ja lapse tuba".

Teravamalt tõusetub see küsimus Põlva ja Valga sünnitusosakondade sulgemisel. Ma ei taha öelda, et seda teha ei tohi, sest sünnitamise ohutust puudutavat ei ole ma pädev hindama. Sealjuures tekitab aga muret, et sellega seotud ruumitingimused Tartu ja Võru haiglates paistavad olevat piisavalt läbi mõtlemata.

Juba praegu ei saa Tartu sünnitusmajas kõik seda soovivad isad jääda oma vastsündinud lapse juurde - peretubasid ei ole piisavalt. Ma ei tea täpselt, mis tunne on mehel peale oma naise toetamist lapse sünnitamisel saada näiteks pool neli öösel tänavale saadetud, aga see tunne ei saa olla meeldiv. Need naised, kes koos mehega peretuba ei saa, paigutatakse kahe naise ja lapsega tubadesse, kus laste isad võivad reeglite järgi viibida ainult külastusajal (kahest seitsmeni).