MART NIINESTE KOLUMN | Ärme võta metsa maha, seda on meil vaja ka riigikaitseks!
Rääkides metsast ning raiest oleme unustanud ühe mõõtme - riigikaitse. Selmet lülitada oma kavva Nursipalu polügooni juhtum kui häbitegu, võiks ja peaks metsa sõjanduslik mõõde olema veel üks põhjendus, miks ei tohi anda järele võsakapitalistidele-kirvemeestele. Paras paradoks, kas pole? Vaatame parem ajalukku.
Kui soomlased jagasid ära, et tuleb pakkuda lumisel metsateel vookleva kolonni esimesele tankile pudel Molotovi kokteili ning väisata vastase välikööki, võttis taplus teise pöörde. Et tulipunane propaganda pole soe supp ega mets õige paik tankitapluseks, võis nüüd asuda ligi neli korda väiksemate jõududega jupphaaval rappima ryssät. Punaarmee sai kirja kuulsusrikka kaotuse. Soomlaste taktikat teavad maailma militaristid motti-taktikana.
Kui me vaatame lähemalt nii Saksamaa välksõja kui ka Nõukogude Liidu süvalahingute korraldust, märkame, et kõige paremini toimib tankikiilude idee võimalikult avatud maastikul, kus on soomusväel ruumi manööverdada, kuid kus vastutegevuseks pole kuhugi korralikult varjuda. Ka Kurski all madistasid T-d ja Tiigrid heina-, põllu- ja karjamaadel. Lahesõja lahingud peeti piiramatu plaaži tingimustes.
