Toimivat orienteerumisjuhist selles lõputus muljete ja kontseptsioonide virvarris on keeruline pakkuda. Peale põhiliste näitusealade, kunstibiennaali külastajatele tuttavate Giardini ja Arsenale on linna peal ja väiksematel saartel koha sisse võtnud üksjagu rahvuspaviljone. Arsenale meenutab suuremas osas pikka tunnelit, kus peale kuraatorinäituse on ka rahvuspaviljonid. Külastaja liikumissuuna määrab suuresti näituseala. Giardini koosneb väljaspool kuraatorinäituse suurt paviljoni eraldi asetsevatest hoonetest. Kui vahepeal suurest infokogusest pea ringi käima hakkab, pole keeruline leida murulapikest, kus hinge tõmmata ja kasvõi piknikku pidada.

Kuraatorinäituse teema, ruumi enese kvaliteetidele tähelepanu suunav „Freespace”, on seekord avanud Iiri arhitektid Yvonne Farrell ja Shelley McNamara. Rahvuspaviljonidele pole teema kohustuslik, ehkki sageli seotakse ekspositsioon sellega nii ehk naa. Näiteks Eestis oli teema väljakuulutamise ajal käimas juba rahvuspaviljoni konkursi teine voor, ent võitjaks osutunud „Weak monument” kõlksus juhtumisi kuraatoriprogrammiga vägagi hästi kokku.

Suurbritannia ekspositsioon mängib tervikuna isoleerituse temaatikaga, mille seost Brexitiga pole keeruline näha.

„Freespace” julgustab maailma vaatlema uue nurga alt. Mõnes mõttes kõlab see muidugi nii laia teemana, et paiguta sinna, mida tahad, küllap ikka sobib. Üks korduma kippuvaid lahendusi oli näiteks paviljonide endi struktuuri rõhutamine. Üks esinduslikumaid näiteid on auhindamisel ära märgitud Briti paviljon „Island” (Isola), mille siseruumid on kuraatorid büroost Caruso St John Architects ühes kunstnik Marcus Tayloriga otsustanud tühjaks jätta. Katusele on rajatud võrdlemisi nukra olemisega terrass, suurema kujunduseta ala, kus iga päev kell neli pakutakse pärastlõunateed. Küll ilma piimata, olen kuulnud. Sattusin sinna paraku ennelõunal, nii et oma neelude peal kontrollida ei saanud. Suurbritannia ekspositsioon mängib tervikuna isoleerituse temaatikaga, mille seost Brexitiga pole keeruline näha.

USA-lt panniga näkku

Veelgi otsesemalt ja peaaegu panniga näkku lajatavalt poliitilise suuna on valinud ameeriklased. USA näitus „Dimensions of Citizenship” küsib nimelt, kuidas on tänapäeval olla kodanik. Ekspositsioon koosneb installatsioonidest, mis adresseerivad valulisi teemasid, nagu USA-Mehhiko müür, #MeToo ja vähemuste olukord. Viimane puudutab omakorda LGBTQ-temaatikat, ahistamise puhul eriti haavatavaid mustanahalisi naisi, immigrante ja erivajadustega inimesi. Aga viidatakse ka president Donald Trumpi säutsudele.

Poliitikateema ühendab religiooniga Iisraeli paviljon, mille kuraatorid Tania Coen-Uzzielli, Deborah Pinto Fdeda, Ifat Finkelman ja Oren Sagiv esitlevad pealkirja all „In Statu Quo: Architecture of Negotiation” uurimust viie Iisraeli-Palestiina konfliktiga seotud olulise koha kohta. Donald Trumpi otsust tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana ning mõtet USA saatkond Tel Avavist Jeruusalemma viia näitus otseselt ei kommenteeri, ent jällegi pole siin vaatajal ise edasi mõelda kuigi pikk tee. Näituse jaoks on valitud kohad, mis on ühtviisi pühad nii kristlastele, juutidele kui ka moslemitele: Püha Haua Kirik Jeruusalemma vanalinnas; Läänemüür ehk Nutumüür; Templimäeni viiv Mughrabi sild; Raheli haud Petlemmas ning Patriarhide hauakoobas Hebronis.

Kui põgusalt veel mõnd paviljoni mainida, siis mõistagi tasub lähemalt vaadata Kuldlõvi võitnud Šveitsi paviljoni, mis asub Giardini näituseala sissepääsu juures. Ekspositsioon „Svizzera 240: House Tour” näeb välja nagu maaklerite (õudus)unenägu segatuna „Alice Imedemaal” fantaasiatega. Vaatajat ootab esteetiliselt äärmiselt huvitav, ent samas elukohtade temaatikaga seotud ringkäik tühjas ja piinlikult valges korteris, mille kõik osad on proportsionaalselt paigast. Need on kas kahandatud nõnda suureks, et köögilauale ulatub napilt vaatama ja ukselingi haaramiseks peab ka suur mees kikivarvule tõusma või siis vastupidi – mõnesse tuppa sisenemiseks peavad lapsedki kummarduma.

Kuulus venelane David Bowie

Venemaad esindab ekspositsioon Vene raudteede minevikust, olevikust ja tulevikust, pealkirjaga „Station Russia”. Ei üllata küllap seegi teemavalik. Kellele ei meenuks vene kirjandusele mõeldes esimeste hulgas „Anna Karenina”. Romaaniga vaat et võrdväärselt romantiline, ehkki oluliselt vähem traagiline on ka Vene ekspositsioon tervikuna. Muu hulgas demonstreeritakse raudteejaama hoiukappide uste taga lugusid kuulsustest, kellel on rongisõiduga oma asjad ajada olnud. Nii leiab sealt Tšehhovi ja Lenini lood, ent kuulsate venelaste hulka on ootamatult lisatud ka David Bowie, kelle 1973. aasta rongisõit Trans-Siberi raudteel nähtavasti muude lugude tasandile küündib.

Üks tähelepanuväärsemaid ekspositsioone, mis Arsenale ja Giardini näitusealadelt eemale jääb, on Vatikani paviljon San Giorgio Maggiore saarekesel, sisuliselt Piazza San Marco vastas üle vee. Et sinna jõuda, tuleb ette võtta sõit vaporetto ehk veetrammiga. Aega võtab see mõne minuti. (Või umbes tunni, kui juhtuda vaporetto suundi segamini ajama nagu siinkirjutaja...) Sobilikult võtab saabujaid saarekese tuntuima maamärgina vastu pühakoda, millest edasi jalutades jõuab külastaja parki, mis ongi ekspositsiooni toimumiskohaks.

Vatikan on üks kuuest riigist, kes osaleb arhitektuuribiennaalil esimest korda.
Vatikan on üks kuuest riigist, kes osaleb arhitektuuribiennaalil esimest korda. Temaatilist suunda ei ole tarvis pikalt arvata – see on religioon. Ent siin pole tegemist poliitiliselt laetud näitusega. Mitte et neid kaht üksteisest täielikult lahutada saaks. Püha Tooli paviljoni loomisesse kaasati tuntud arhitektid, kelle hulka kuuluvad näiteks Norman Foster, Terunobu Fujimori ja Eduardo Souto de Moura. Pargis puude vahel on koha sisse võtnud kümme eriilmelist metsakabelit, mis on inspiratsiooni ammutanud Erik Gunnar Asplundi 1920. aastal Stockholmi surnuaiale ehitatud metsakabelist. Eriilmelised kabelid pakuvad eri võimalusi usuküsimustele läheneda. Kelle jaoks need mõeldud on – kas teatud ühiskonnaklassidele või kõigile? Kui funktsionaalsed või ehk isegi millekski muuks transformeeritavad peaks need olema? Kuidas üks või teine vorm pühakotta sattujat mõjutab? Milline vorm sulgeb inimese oma mõtete, palvete või küsimustega enesesse, milline suunab teda vaatama üles kõrgustesse, milline paneb märkama enese ja ümbritseva orgaanilist suhet?

Eesti paviljon laseb omasoodu mõtsikleda

Arsenale ja Giardini näitusealade vahel, mõnusalt ligipääsetavas kohas asub kunagine Santa Maria Ausiliatrice kirik, kus on koha sisse võtnud Eesti rahvuspaviljon näitusega „Nõrk monument”. Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeáš Říha kureeritud ekspositsioon on üles ehitatud nii, et ruum ja sinna loodud keskkond mõjub kontseptsiooni süüvimatagi. Kunagises kirikuruumis säilinud altari on kuraatorid varjanud seina taha. Selle ees on pink, marmorpõrand on kaetud eestlasele tuttava unikiviga. Niimoodi kujundatud ruumi seina taga ootavad maketid ja fotod objektidest/linnaruumi osadest, mis kutsuvad monumendi mõistet selgete näidetena laiendama ja ümber defineerima.
Ma ei oska tegelikult kuidagi objektiivselt arvata, kui arusaadav võiks tunduda „Nõrga monumendi” kontseptsioon, mis nimes sisalduva paradoksiga mängib, inimestele, kes tänavalt paviljoni astuvad ja ehk Eesti kultuurikonteksti ei tea. Ma ei oska seda kellegi teise silmadega vaadata, sest näitusele valitud eksponaatidest mõned puudutavad mind isiklikult ja otseselt. Soo tänavat mööda, mis mõne aasta eest jalakäijasõbralikumal moel ümber ehitati ja mille fragmenti nüüd näitusel esitletakse, käin Eestis pea iga päev. Tallinna tüüpi majas, millele omasest kivist trepikojast maketti demonstreeritakse, elan Kalamajas ka praegu.

Ekspositsioon ei kurna vaatajat tekstiga, vaid laseb omasoodu mõtiskleda. Küll on huvi korral hea lisalugemine näitusega paralleelselt ilmunud raamat „Nõrk monument – pjedestaalialused arhitektuurid”, mille on toimetanud paviljoni kuraatorid. Tom Avermaete, Eik Hermanni, Toomas Paaveri, Klaus Platzgummeri ja Margrethe Troensegaardi tekstid tegelevad süvitsi näitusel püstitatud teemaga. Raamatu algul laiendavad viis peatükki „Vare”, „Tühimik”, „Telling”, „Alus” ja „Peavari” arhitektuursete tähiste mõistet. Näidetega varustatud peatükkides uuritakse, milliseid otseseid ja kaudseid poliitilisi tähendusi võib vastavate tähistajate alt leida . Milline tähendus on sillutatud väljakul, kust ratsamonument on eemaldatud? Kas puust kokku löödud dirigendipult võiks olla monument? Kuidas toimiksid monumendina näiteks tellingud?

Olulised väikesed otsused

Intervjuu Toomas Paaveriga näitlikustab avaliku ruumi väikeste otsuste olulisust. Näiteks seda, kuidas ühe äärekivi tõstmine võib ära võtta nii võimaluse ratastooliga linnaruumis liikuda kui ka rikkuda jalgratturitele terve ühe võimaliku liikumissuuna. Need on mõtted, millega kaasaminek on küllap kasulik meile kõigile.

Milline tähendus on sillutatud väljakul, kust ratsamonument on eemaldatud? Kuidas toimiksid monumendina tellingud?
Huvitav lugemine on Eik Hermanni essee „Monumendi ja mõistatuse vahel. Nõrkus ja Eesti”, kus Hermann laiendab ideed nõrkuse potentsiaalist. Kui suurtel riikidel on ajalooliselt sageli piisanud toorest jõust, siis väikeriikidel tuleb selle asemel kasutada kavalust ja kannatlikkust. Jõupositsioonil olles ei ole tarkus sageli vajalik. See ei kehti vaid riikide, vaid ka lähisuhete puhul. Hermann viitab omakorda David Graeberi näitele 1950-ndate Ameerika patriarhaalsetest perekondadest, kus mehed võisid endale näiteks lubada nalju naiste käitumise ebaloogilisusest, sest võimupositsioon tähendas, et neil ei olnud vajadust naisi mõista. Naistel, kellest enamikul toona isiklikku märkimisväärset sissetulekut ei olnud, polnud oma heaolu tagamiseks muud valikut, kui paigutada suur osa energiast mõistmisesse, mis meeste arvates parajasti toimub. Hermanni essee (nagu õigupoolest muudki raamatu tekstid) avab võimalust näha arhitektuuri ja selle mõtestamisega seotud filosoofia ilmnemist paljudes valdkondades.

PS. Eesti paviljonist teispool kanalit asub veel viimaseid päevi pop-up-näitus ja pood „Eesti disaini maja”, mille kuraator on JohannaTammsalu. Arhitektuuribiennaaliga paralleelselt toimub Veneetsias nimelt disainifestival. Muide, Eesti näitusel välja pandud Elmet Treieri kiige on juba ära ostnud paviljoni kuraator, ehkki näituse lõpuni jääb kiik siiski kenasti paika. Aga rahvusvaheline suhtlus on hoos igal juhul.

Ajakirjanik viibis Veneetsias Eesti arhitektuurikeskuse kutsel.

Arhitektuuribiennaali parimad

26. mail tunnustati Veneetsia 16. rahvusvahelise arhitektuuribiennaali parimaid. Rahvuspaviljoni Kuldlõvi võitis Šveits, äramärkimise Suurbritannia. Kuraatoriprogrammi parima osalisena sai Kuldlõvi Portugalist pärit Eduardo Souto de Moura. Hõbelõvi pälvisid Jan de Vylder, Inge Vinck ja Jo Taillieu Belgiast. Äramärkimist leidsid veel Andra Matin (Indoneesia) ja Rahul Mehrotra (India, USA). Elutööpreemia Kuldlõvi sai Briti arhitekt, ajaloolane, õppejõud ja kriitik Kennet Frampton.

Rohumaa: Eesti ei saa baseeruda ühel muinasjutul. Neid muinasjutte peab olema palju

EV100 korraldustoimkonna juhi Jaanus Rohumaa sõnul on juubeliüritused hea võimalus arendada varem üsna kaootiliselt toimunud Eesti kultuuri eksporti. Ka Eesti paviljon Veneetsias kuulub EV100 programmi. „Nelja-viie aasta eest eri valdkonnad küll pingutasid ekspordi nimel, ent võimendust see ei saanud. Nüüd on seljad kokku pandud ja ma usun, et see on hästi toiminud,” ütleb Rohumaa. Üritustele eraldatud summad ei ole tema hinnangul niivõrd suured, küll aga on kasuks tulnud, et unustatakse jonn ja viha ning tegutsetakse koos.

Mõne aasta eest EV100 välisprogrammi disainima hakates oli üheks fookusteemaks avalik ruum. Toona tehti muu hulgas otsus valida Eestit esindama Edward von Lõngus, kelle tööd tähendavad otsest linnaruumi sekkumist. „Paljudele oli see ootamatu lahendus, aga nüüd tundub täiesti loogiline, et näeme Lõnguse töid näiteks Roomas,” sõnab Rohumaa. Avaliku ruumi temaatikaga haakub tugevasti ka praegune Eesti paviljoni näitus Veneetsias, mille teemavalikut peab ta väga julgeks. „Ärevustsoonist või brutaalselt öeldes Ida-Euroopa mülkast väljatulek on nõudnud aega. Nüüd ongi oluline meie enesereflektsioon. On küpsuse ja julguse küsimus vaadata asjadele silma, samas neid naeru- või alavääristamata.”

Eesti on Rohumaa vaatepunktist viimaste aastate jooksul üksjagu avatumaks muutunud. „Sõna rahvuslus on muutunud loomulikuks ja saanud tähenduse, mis tal moodsas maailmas olema peaks,” ütleb ta. See ei ole privileeg, vaid kokkulepe. „Praegu peame aru saama, et Eesti ei saa baseeruda ühel muinasjutul. Neid muinasjutte peab olema palju,” usub Rohumaa. Eesti kõige suurem võimalus on seega seesmine vabadus.

Ent globaalseid muresid kipuvad eestlased Rohumaa meelest rohkem enda kanda võtma, kui rahvuse immuunsüsteem lubaks: „Muretseme Ukraina pärast, muretseme Gruusia ja Süüria pärast. Eks see on osa elust, aga meie enda heaolu on veel nigel, võrreldes taustsüsteemiga, mida peegeldab Lääne-Euroopa.” Samas on on olukord igati lootustandev. „Me pole veel kunagi olnud nii rikkad. Kui 15 aastat tagasi tehti biennaalile tulekuks ettevalmistusi põlve otsas ning paviljon ise asus kuskil nurga taga, siis nüüd saame siia lennutada noored ägedad inimesed, kes teevad asju sisuliselt biennaali südames.”

Eesti paviljoni ajalugu

Eesti paviljon on Veneetsia arhitektuuribiennaalil La Biennale di Venezia osalenud 2000. aastast, mil projekt „Simulatiivne linn/Simulacrum City” tegeles moodsa linnaruumi uurimisega.

2004. aasta ekspositsioon „Aeg maha/Time Out” tutvustas Eesti välikäimlakultuuri.

2006. aasta projekt „Ühisruum/Joint Space” tegeles mobiilpositsioneerimise võimalustega linnaruumis.

2008. aastal esindas Eestit biennaalil keskkonna- ja geopoliitiline ruumiinstallatsioon „Gaasitoru/Gas Pile”, autoriteks Neeme Külm ja Ingrid Ruudi.

2010. aastal esitlesid Kalle Vellevoog, Tiiu Truus, Martin Pedanik ja Karen Jagodin ekspositsiooniga „100 MAJA/HOUSES” sadat Eesti arhitektide projekteeritud ainulaadset eramut.

2012. aasta biennaali kuraatorid olid Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Ingel Vaikla, Veronika Valk, Maria Pukk ja Ivar Lubjak projektiga „Kui pikk on ühe maja elu? How long is the life of a building?”.

2014. aasta ekspositsioon, „Vaba ruum/Interspace”, mida kureerisid arhitektid Johanna Jõekalda, Johan Tali ja Siim Tuksam, uuris avalikku ruumi kui keskkonda, kus segunevad ametlik ideoloogia ja selle isiklikud tõlgendused.

2016. aastal esineti ühes Läti ja Leeduga Balti paviljonis, mis analüüsis kolme riigi arhitektuuri (linnad, maapiirkonnad, tööstus- ja loodusmaastikud) ideede ja projektide kohtumiskohana. Näituse Eesti kuraator oli Johan Tali.