Kui saaks Tarandi!

Ilusate ilmadega on põrgus palav. Siis ma ikka kipun maa peale, päikese ja värskema õhu kätte. Ja ega huvi Eesti poliitika vastu pole mind ka maha jätnud, ikka on vahva vaadata, mida noored teevad.

Eriti põnev on aeg enne valimisi, kui erakonnad asuvad enesele uusi liikmeid püüdma. Siis on õhtuti tore lõkketule ääres istuda ja kuulata, kuidas päevane saak on olnud. Eks seal räägitakse muidugi ka tõelisi „kalamehejutte”, aga seegi kuulub asja juurde. Ja petta laseb end nagunii ainult lihtsameelne kollanokk.

Viimati oli õnn naeratanud sotsidele. Jevgeni Ossinovski ajas käed laiali ja kiitles:

„Vaat sellise puraka püüdsime oma erakonda! Kaks meetrit pikk!”

„Ja kellega oli tegu?” uurisid teised umbusklikult.

„Marina Kaljurand.”

„Ženja, armas poiss,” ütlesin nüüd mina. „Marina Kaljurand on muidugi tubli saak, aga kaks meetrit pikk pole ta kohe kindlasti.”

„Oli, oli!” kinnitas Ossinovski ja ajas käed veel rohkem laiali. „Vohh selline!”

„Selline võiks olla Martin Müürsepp,” laususin mina. „Marina Kaljurand on lühem. Kohe palju lühem!”

„No ma ei tea, mulle tundus küll, et on just nii pikk,” ei jätnud Jevgeni oma jonni. „Mitme mehega tirisime teda erakonda, no ta kaalus ka ikka vähemalt kakssada kilo!”

„Ženja, häbi sul olgu!” sain ma nüüd pahaseks. „Lõppude lõpuks kõneled sa praegu daamist. Mis kakssada kilo? Kakssada kilo tuuakse Lätist viina! Ma saan aru, et sul on oma saagi üle hea meel, aga jää ikka reaalsuse piiridesse!”

Ossinovski punastas ja pani suu kinni.

Selle asemel hakkas kõnelema Mart Helme.

„Üheainsa Kaljuranna üle sa uhkustad!” muigas ta. „Mina saan erakonda iga päev uusi liikmeid. Vahel on võrk nii täis, et ei jõua parteipileteid laiali jagada. Vaadake seda fotot! Istun siin oma eilse saagi keskel.”

Kõik vaatasid fotot.

„Ma ei tea, Mart…” ütlesin ma kõhkelevalt. „Nad tunduvad kuidagi alamõõdulised. Sellised pisikesed kondised vanamehed… Ma ütleksin, et kõik on alla meeter viiekümne.”

„Ei ole midagi alamõõdulised!” solvus Helme. „Selliseid tohib püüda küll!”

„Seadus ehk tõesti ei keela, aga sinu südametunnistus?”

Helme lõi pahaselt käega.

Mõnda aega istusime vaikides, videvik saabus ja siis ütles keegi unistava häälega:

„Jaa… Aga vaata kui Indrek Tarandi kätte saaks, see oleks tore!”

„Meeter üheksakümmend vähemalt!” kiitis keegi teine.

„Ma olen teda, muide, eemalt näinud,” jätkas kolmas. „Süda pidi erutusest seisma jääma – kas tõesti tuleb õnge otsa? Aga ei, mööda läks. Ei vaadanud sööda poolegi.”

„Jah, ta on kaval,” nõustus neljas kõneleja kurvalt.

„On, on,” kinnitas see, kes esimesena rääkinud oli. „Aga ikkagi, mõelge, kui ühel päeval näkkaks… Oi, sõbrad! Ma teeksin kohe Tarandiga selfi!”

Pajatati veel ühest ja teisest, viimaks jutuvada vaibus. Tarvis ju välja puhata, sest järgmisel päeval tuli taas püügiretkele minna. Eesti poliitika ju vajab värsket kraami.