Tselluloositehas saastab? Muidugi saastab. Aga mitte nii palju, et kõik on uurimisetagi selge
Parafraseerides Douglas Adamsit, siis neljapäeval selgub elu mõte. Loodetavasti ei ole see 42. Selge on see, et midagi on kavandatava tselluloositehase riigiplaneeringuga läinud viltu ja tõenäoliselt on põhjus kogu protsessi algatamise viisis. Valiku teeb raskeks valimiste lähedus ja otsustusaluse puudus, sest kõik, mis meil olemas, on vaid emotsioonid. Selge on see, et kohalikud tehast ei taha. Vähem on selge tehase mõju ulatus Emajõele ning Peipsi järvele.
Keegi ei kahtle tehase mõjus Emajõele ja Peipsi järvele. Kuid milline ja kui oluline see on? Huvitav on tõsiasi, et ühelt poolt on tehase vastased pannud edasiste uuringute planeerimise põlu alla argumendiga, et Emajõge ja Peipsi järve on juba niigi palju uuritud ja edasine ei anna meile midagi juurde. Teisalt tõmbasid tehase vastased kohe protsessi alguses kriipsu peale igasugusele reostuse tegelikke suurusjärke kompavatele aruteludele, arvestamata ka neid väheseid andmeid, mida lisauuringuteta on võimalik kasutada.
Nii näiteks ütles Tartu ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia õppetooli juhataja Ülo Mander 7. märtsil Tartu linnavalitsuse koosolekul:
„Juba enne eriplaneeringus kavandatud pinnapealseid analüüse võime väita, et uuring, kus lihtsalt sisestatakse erinevate reostusainete kontsentratsioone ja vooluhulkasid, eeldatakse täielikku segunemist ja lahjendumist ja mis kõige hullem, lähtutakse keskmistest vooluhulkadest ning võrreldakse siis tulemust erinevate reostusainete piirnormidega, ei anna mingeid kvaliteetseid tulemusi.”
Kontekstist välja rebitud andmed