Katkendlik teekond viimase hundini. Lause, mis katab 29 lehekülge
Ungarlane László Krasznahorkai (sünd 1954) on oma kodumaa tõenäoliselt rahvusvaheliselt tuntuim tänapäeva kirjanik, mistõttu olnuks ammu aeg mõni tema teos lõpuks sugulaskeelde ümber panna. Novell „Viimne hunt” (2009) on mitmes mõttes sobiv pala, millega algust teha, kuigi Krasznahorkai on tuntud pigem pikemate teoste poolest. Iseäranis on talle mainet toonud see, et mitu tunnustatud režissööri Béla Tarri (1955) linateost põhineb Krasznohorkai romaanidel ja stsenaariumitel. Neist tuntuim on ehk Krasznohorkai 1985. aastal ilmunud debüütromaani alusel valminud 7,5 tunnine „Saatana tango” (1994).
„Viimse hundi” süžee on lühidalt järgmine. Berliinis elav läbikõrbenud kunagine filosoofiaprofessor, kelle nime meile ei paljastatagi, saab ootamatult ühelt anonüümselt fondilt kutse sõita Extremadurasse kirjutama piirkonna hiilgavast tulevikust. Nii toimub tegevus, nagu mitme teisegi Krasznahorkai teose puhul, üsna kõrvalises kohas. Teisalt räägib professor seda lugu enda kodukõrtsis, räpaste kõnniteedega Hauptstrassel asuvas „Sparschweinis” (ee „Säästusiga”), kus ta käib iga päev joomas sealset kõige odavamat õlut „Sternburgerit”. Tema ainsaks kuulajaks on tusane ungarlasest baarmen, kes silmanähtavalt suhtleks meelsamini, kui ta oleks „idaeurooplane või vähemasti mõni kena tibi”. Samas on see keskustelu antud edasi pigem kujul, kuidas see võiks toimuda sakslase peas – kuid siiski kolmandas isikus.
Katkendlik lause
„Viimne hunt” koosneb ühest lausest, mis eesti keeles katab kokku 29 lehekülge. Lause on katkendlik ja ekslev, nagu inimese mõte ikka kipub olema. Takistusteks jutustuse sõnumi edastamisel saavad baarmeni unisus, taustamüra nii baaris kui ka Extremaduras ja sakslase võimetus mõista hispaanlaste omakeelset juttu. Puutepunkte teiste kirjanikega on üsna raske tõmmata, võib-olla mingil määral meenub Leonid Tsõpkin ja seega ka Thomas Bernhardt, kuid need on tinglikud võrdlused. Arvata võib, et „Viimse hundi” eestindamine on olnud tõlkijale paras nauding ja tööd on tehtud hoolega.
Ühest küljest on „Viimne hunt” lihtne teekonnalugu, mille lõpus toimub peategelase teatav kirgastumine. Teisest küljest on see kirja pandud sellisel kujul, et kirgastumise detailid jäävad võrdlemisi segaseks, andes lugejale parajal hulgal mõtteainet. Saame näiteks teada, milline on „ainus armastus, milles inimene kunagi ei pettu”.
Krasznahorkaile iseloomulik teema on maailma kaduvuse tunnetus. Sakslane kannatab ilmselt juba aastaid sügava depressiooni all ja näeb kõike vastavates värvides. Tema meelest „keel ei toimi enam, sest on ringi peale teinud, kõik kujuteldavad piirkonnad läbi käinud ja jõudnud sinna, kust alustas, aga jõudnud tagasi ääretult mandunud kujul”. Siit tuleb järeldus, et „rohkem pole võimalik mõelda”, mille nahka on läinud ka tema teaduskarjäär. Extremaduras tunneb ta, et see asub „väljaspool maailma”, kuid on sunnitud seal valitseva vaesuse leevendamiseks „maailma sisse laskma ja sellega koos laskma sisse ka hukatuse, sest kõik hukkub, Extremadura loodus ja inimesed”.
