Andres Herkel riigikogulaste aktiivsusest: istungite ajal on riigikogulase kohustus olla istungsaalis, mitte meedias intervjuusid andmas
Eile ilmus Delfis riigikogulaste kevadistungjärgu aktiivsust kajastav statistika, millele avaldame alljärgnevalt Andres Herkeli vastukaja.
Teisipäeval 19. juunil ilmus Delfis Riigikogu tööstatistikat kajastav nupuke, kus oli juttu istungitel osalemisest, välislähetustes käimisest ja muust sarnasest. Kõige lõpus oli alapealkirjana esile tõstetud, et aktiivseimad saadikud on vabaerakondlased. Kui saalis on hulk vaikivaid statiste, siis küsimuste ja kõnede arvult on esireas Krista Aru ja teised Vabaerakonna saadikud. Märgitakse, et vabaerakondlaste sõnakus on selgelt välja joonistunud juba mitmel aastal.
Selle üle oleks ehk põhjust uhkustki tunda, kui ma kord-korralt ei kuuleks nii avalikus sõnas kui vahetult inimestega kohtudes vastupidist – te olete passiivseks jäänud, miks ometi?
Kahjuks ei jää siit üle muid järeldusi kui see, et töö eelnõudega, töö riigikogu saalis ja seal poliitiliste küsimuste tõstatamine ei pälvi avalikku tähelepanu. Või kui, siis üksnes siis, kui öeldakse midagi veidrat või agressiivset, näiteks lubatakse kellegi päid veeretada. Tavalist riigikogu tööd ei jälgita, tihti vahendavad seda avalike suhete osakonna puised pressiteated ning meedia loob omaenda debatiruumi, kuhu riigikogu liikmeid väitlema kutsutakse. Paljuski õigustatult peetakse poliitiku maine kujundamisel Facebooki postitust tõhusamaks vahendiks kui riigikogu saalis millegi ütlemist.
Töö riigikogu saalis on siiski olnud Vabaerakonna teadlik valik. Kui seda tööd ei tehta, siis käib parlamentarism veel enam alla, Riigikogu kummitempliks muutmine süveneb ja poliitika kvaliteet langeb.
Vahel tundub, et paljusid eelnõusid suudab nende esimesel lugemisel lisaks komisjonipoolsele ettekandjale jälgida üksnes Krista Aru ja veel paar-kolm saadikut. Aga just selline valvas silm toob probleemid esile ja loob eelduse paremaks seadusloomeks. Kahjuks pole küll riigikogu koalitsioonil kommet valitsusest tulevaid eelnõusid muuta, kui just mõni häda tugevalt ja meedia vahendusel tähelepanu ei tõmba.
Aga midagi on lahti, kui riigikogu aktiivseim erakond on avaliku arvamuse silmis passiivseim. Jah, see võib olla ka Vabaerakonna kommunikatsioonitöö viga, kuid see pole esmane põhjus.
Toon ühe näite. Ühel istungjärgu viimasel nädalal kutsuti mind raadiosaatesse välispoliitikast kõnelema. Küsisin kellaaega ja vastasin: „Ei, ma kuidagi ei saa esmaspäeval kell pool kaks tulla, sest siis on korruptsioonivastase erikomisjoni istung, mida pean juhatama“. Ühtaegu oli see mu viimane komisjoni istung enne Talviku tagasitulekut, ma tõesti ei saanud. Kutseid tuleb ikka ja neid tuleb ajapuuduses ka ära öelda, aga varsti helistas üks sõber: „Kuulasin raadiot, kuulutati välja, et opositsioon räägib välispoliitikast, aga teid jälle ei olnud!“
Vähemalt rahvusringhääling võiks pakkuda paindlikku lindistamist ja mitte kutsuma stuudiosse sel ajal, kui riigikogu liikme kohus on olla Toompeal. Aga üldiselt oleks hea, kui väljaannete parlamendikorrespondendid oleksid tasemel ja jälgiksid tööd ka otse stenogrammist. Kui riigikogu tegelik töö ja selle peegeldamine avalikkuses teineteisest väga lahku kasvavad, siis pole see enam kahjulik mitte üksnes Vabaerakonnale, vaid kogu Eestile.
