Tiina Kangro presidendi kõnest: keda me nüüd heidutasime? Islamisõdalasi? Venemaad?
President Kersti Kaljulaidi tänane võidupühakõne oli üldiselt ootuspärane. Võrreldes eelmiste pidupäevakõnedega oli tekst siiski võib-olla pisut paremini läbi komponeeritud – kiitus teksti kirjutajale. Mõned otsad siiski jäid kriipima.
President ütles, et see paraad näitab meie liitlastele, et eestlased on vajadusel valmis enda eest seisma, ja meie vastastele, et Eesti jõud ei piirdu vaid elukutseliste sõjameestega, vaid kogu me rahvas on valmis enda eest seisma ja üksteist toetama. Kõik õige ju, aga üles jääb küsimus, kas meil on siis olemas vastased? Huvitav, kes need on? Kui on olemas vastased, siis on järelikult olemas konflikt? Kellega? Kas heidutasime täna lauluväljakul islamisõdalasi? Või Venemaad? Kas tänasega algas uus ajastu, mil oleme ametlikult välja öelnud, et meil on riiklik konflikt?
Kui silmas peeti hüpoteetilisi vastaseid, kelle tekkeks peab ennetavalt valmis olema, olnuks ehk asjakohane rääkida "võimalikest vastastest".
Teiseks tekitas vähegi füüsikat mõikavas inimeses pisut segadust kompassi mõiste sissetoomine. Kompassid näitavad suunda kahe pooluse vahel. Presidendi poolt esitatud kujul oli aga tegu ühepooluselise "magnetväljaga". Sellises väljas aga kompass ei tööta ja selle nõel keerleb paremal juhul vaid mõttetult võbeledes ringi.
Saan aru, et tegemist oli Eesti presidendikõnedes juba traditsiooniks saanud rahvusromantilise sümboli sissetoomisega, à la "metsmaasikas", aga siiski võib küsida: kas siis Eesti rahvas ei peagi ise otsustama oma liikumise ja püüdluste suunda, vaid võtma pikemalt mõtlemata omaks selle, mida näitab meile kompass? Teatavasti ei ole kompassil tundeid, tõekspidamisi ega eetikat, vaid tema töö on määratleda, kus on põhi ja lõuna. Selle järgi saame teada, kuhu suunda jäävad ida ja lääs. Kuhu meie oma sammud seame, peame siiski ise teadlikult otsustama. Kompass saab olla meile abivahend, mitte suunanäitaja. Ühegi kompassi nõel ei saa näidata meile riiklikku suunda, vaid me peame ise riigi ja rahvana panema paika oma asimuudi. Peab olema tarkust kompassi kasutada.
Mõte oli ilmselgelt kasutada ülekantud tähendust, mis iseenesest on kena leid. Pisut täpsema sõnaseadega saanuks segaduse teket vältida. Võib-olla polnud kõnekirjutaja orienteeruja.
See on nüüd rohkem maitseküsimus, aga mulle lõikab Eesti presidentide kõnedes alati kõrva, kui teksti sees hakatakse näppu viibutama. Seekord siis oli sisepoliitiliseks teemaks otsida metsapõlengute süüdlaseid. Rahvusvahelises plaanis viidati ilmselt paarile Lõuna-Euroopa NATO liikmesriigile, kes polegi veel meie taevast kaitsmas käinud.
Võib-olla tõesti ihaleb suurem osa Eesti rahvast jätkuvalt vanemliku kõva käe emotsiooni, aga ise ma mõtlen alati, et riigipea uusaasta- ja võidupühakõned võiksid olla pidupäevased, tunnustavad ja positiivsed.