Arhitekt Toivo Tammik: Eestlased - ei maarahvas ega linnarahvas, metsarahvas samuti mitte

(Käesolev artikkel on esmakordselt avaldatud ajalehes Sirp pealkirja all "Vaimsest kraavikaevamisest, füüsilisest ka")

Endine maarahvas armastab end nimetada metsarahvaks, kuigi ei oska ega taha elada õieti ei maal ega metsas – ja ega tal linnaski elamine veel hästi välja tule.

„Võidakse ehk öelda, et päris ajalootud polnud me ju enne iseseisvustki. Meil olid juba siis oma kirjamehed, kunstnikud, teater, teadlased jne, mis kõik peaksid ju tunnistama omapärase kõrgkultuuri tekkimist. Siin tuleb aga märkida, et oleme oma arengus teinud imeliku ja järsu hüppe talupoegliku kultuuri tasemelt otse tippudesse. Vahepealt jäi puudu nimelt tugev, kultuuriteadlik linnakodanlus, millele moodne euroopa kultuur mujal on toetunud renessansist peale. Selle oma keskkihi puudumine on jätnud tühja koha meie kultuuriellu, et meie kirjanduses domineerivad kuni viimaste aegadeni taluelu-teemad ja maalikunstis maastikud.“¹

Vähe sellest, et eestlasel puudub omakeelne linnakodanlus renessansiajal, meil pole olnud seda ka veel XIX sajandil. Ja mis kõige imelikum: balti mõisnik, kelle mõisanimeline vürstiriik koos tihti lausa palladioliku keskusega enam uutel aegadel majanduslikult välja ei vedanud, suutis maarahvalt XIX sajandi viimasel veerandil kübaratrikiga raha ära võtta ja matsid maa külge kinnistada, nimelt talude päriseks müümisega. Kuna Gustav Ränga mainitud linnas elamise traditsioon eestlasel tegelikult puudus, seisnes eneseteostus selles, et ärksamad Liivimaa ja natuke hiljem ka Eestimaa talupojad hakkasid mõisnikelt nende „praakmaid“ välja ostma, tagades hääbuvale mõisakultuurile soliidse rahavoo.

Kui Tšehhovi „Kirsiaias“ kostab lõpustseenides lava tagant kopsimist ning kinnisvaraarendajad võtavad mõisa viljapuuaia maha, siis eestlaste maal midagi sellist ei juhtunud: talupoeg toimetas kuulekalt (kuigi võib-olla rusikas taskus) mõisnikega kõrvuti, unistamata mingist linnakultuurist. Muidugi, mindi ka linna. Nõukogude ajal on välja antud tsaariaegseid korteriolusid tutvustavaid ajastumeelseid uurimusi, kust võime lugeda „korteritest“, kus linnas tuli ühe koiku kohta keskmiselt 2,4 inimest: „Sageli üüriti üheinimesekoiku kahele nii, et üks magas öösel, teine päeval.“²

Metsamuinasjutud

Selline madal start on viimasel ajal andnud võimaluse kunstmuinasjuttude tekkeks eestlasest kui mingist Euroopa viimasest mohikaanlasest. Kõige tuntumaks selle suuna esindajaks on viimasel ajal oma raamatutega kujunenud Valdur Mikita. Kuni teatavale süsteemsusele pretendeerivad lõbusad lookesed kuivkempsudest, seenelkäikudest, puulõhkumisest ning maavanaemadest lõbustatavad rahvamasse oma positiivse ja pisut eneseiroonilise sõnumiga, pole ju hullu.

Arvamusliidri võitlus teede ja kraavidega väärib tähelepanu. Mikita tekstide ilukirjanduslik olemus võimaldab tal lisada oma kultusraamatute pikka vorsti vägagi erisugust materjali, alates „Kalevala“ ja „Kalevipoja“ sugemetega ning lõpetades kas või „Peipsi järvistu indiaanlaste“ ja Juri Lotmaniga. Nii saab viia ka tuhandete Postimehe lugejateni hiiobisõnumi RMK tegevuse hukatuslikkuse kohta: „Seejärel hakkas vilja kandma RMK mastaapne uute metsaveoteede rajamise projekt. Kuna metsa raiutakse peamiselt ikka teede ääres, tekitab see erilise tunde metsamaastike kiirest vaesumisest. Küsimus ongi selles, et lühikese ajaga on Eesti maastikest kadunud kaunid ja suurejoonelised metsavaated. Neid tuleb nüüd tikutulega otsida. Maastik on muutunud inetuks. Ja kui kaob metsavaade, kaob ka see hingekeeli puudutav metsatunne, tekitades paljudes inimestes mingisuguse irratsionaalse kaotuse tunde.“³

Tegemist on empiirilise seisukohavõtuga, mille põhitees on – kui pisut edasi mõelda –, et meie ühist riigi metsaressurssi on valesti majandatud. Siinkohal ei hakka ma Eesti metsanduse ajaloost väljavõtteid tegema. Meie metsade kujunemisel on olulisim ehk ulatusliku riigimetsa võrgustiku teke mõisametsade võõrandamise järel maareformi tulemusena. Kraavitamise peale pahandamise kui mõtteviisi illustreerimiseks sobib ehk kõige paremini Edgar Valteri karikatuur, kus esteet vaatleb sõnnikulaotamist põllule ning mainib halvustavalt, et „Ilusa muru viskavad mustust täis.“⁴

Kraavidest ja võsast

Meie madalaid maid on kraavitanud mõisnik, Vargamäe Andres, Eesti Vabariik ja eriti Nõukogude maaparandussüsteem. Maastike, sealhulgas metsamaastike teisenemine on väga pikaajaline protsess.

Umbes saja viiekümne aasta taha vaadates on iga eestlase juured mõnes praegu armetult tühjaks jäänud maakohas. Meie esivanemad pärinevad mingist kombinatsioonist, kus märksõnaks on „talupidaja“, „talurentnik“, „mõisatööline“, „moonakas“, „maa-antvärk“ ja „käsitööline“. Maade müügiga, mida reguleerisid keerukad Tsaari-Vene seadused, elavdati, nagu eespool juba märgitud, kiratsema kippuvat mõisamajandust.

Kasutan siinkohal võimalust minna korraks konkreetsemaks, et mitte öelda päris isiklikuks. Minu isapoolsed vanavanaisad – mõlemal nimeks Hans – olid Eesti Vabariigi alguseks ja mõisate võõrandamise ajaks oma talu mõisnikelt välja ostnud ja korda seadnud. Vanavanaisa Hans Tammik läinud 1870. aastatel Järvamaalt Narva ehitusmeistriks. Kinnitamaks Ränga algul toodud mõtet, ei saanud temast täiendust Narva omakeelsele „tugevale, kultuuriteadlikule linnakodanlusele“. Kogunud piisava hulga raha, naasis ta mõne aasta möödudes kodukanti Peetri kihelkonnas ning ostis endale päriseks ülestöötamist vajavad talumaad. Edasi järgnes enam-vähem see, mida me Tammsaarelt juba teame. Eriliselt reljeefseks tegelaseks perekonna ajaloos kujunes onkel Ruudi, noorim poeg, kes olevat linnas hariduse saanud ning saabus vahel tallu selleks, et lugeda päikesepaistel oma saksakeelseid raamatuid ja ajakirju, tõrjudes vahepeal koduste ettepanekuid talutöödes käsi külge panna väitega, et „töö on lollide ajaviide“. Tema tõesti kraave ei kaevanud. Hansu surma järel võeti talu kaugemas sopis maha nn seisumets, et Ruudile pärandiosa välja maksta.

Minu isa sündis 1930. aastate alguses sealsamas põlistaluniku perekonnas ning taotles 1990. aastatel oma vanemate maad tagasi. Kui isaga siis mööda omaaegseid metsaheinamaid ringkäiku tegime, oli ta pisut šokeeritud. Heina- ja karjamaad üksikute suurte põlispuude, kadakate ning küünidega olevat olnud tema sõnutsi nagu inglise park, praegune kraavitatud ja metsastatud massiiv tekitas temas masendust. Seega, teemaks seesama „kaunite ja suurejooneliste metsavaadete“ puudumine.

Eestlane on metsarahvas, seda rohkem küll olude sunnil, kuna suur osa maastikust lihtsalt ei sobi põllupidamiseks. Kuid mets ei ole eestlasele seni äraelamist võimaldanud, põld ja võib-olla ka heinamaa ning karjamaa andsid regulaarse sissetuleku. Mets andis kütte ja ehitusmaterjali ning halbadel aegadel ka pelgupaiga.

1990. aastatel teostas fotograaf Peeter Tooming fotoprojekti „55 aastat hiljem“. Selle raames käis ta omaaegse piltniku Carl Sarapi jälgedes läbi enamiku Eesti maakondadest ning pildistas pool sajandit hiljem samu kohti. Fotoprojekti praktiline järeldus oli: Eestimaa võsastub. Veel 1930. aastatel oli roigas tihti ainus aiamaterjal ning kõik, mis kätte saadi, kulus hõredate majade kütmiseks, kaasa arvatud metsaalune hagu ja risu. Seda sorti koriluse tulemuseks olid tihti perfektsuseni lagedaks puhastatud maastikud, mida naljalt enam kuskilt ei leia.

Metsade majandamisest ka

Metsaomanikuna tean, mis saab metsast, mida ei majandata. Olen omal nahal järele proovinud, milline näeb välja 20aastane noor mets, mis on kasvanud lageraiutud aladele, ning milline näeb välja istutatud mets, nii loomkahjustustega kui ka ilma. Näen oma metsas ka seda, mis on juhtunud ülekasvanud kuusikus või haavikus, kus tuulemurd ja haigused oma pikka laastamistsüklit läbivad, et teha teed pisitasa tekkivale läbimatule „ürgmetsale“. Lagedatel aladel istutamise ja istutamata jätmisega on nii, et kui istutad, pead hooldama. Kui hooldad, söövad loomad kultuuri ära. Kui ei hoolda, hukkub niisama. Muuseas, 15–20aastane võsa näeb pärast harvendust täiesti noore metsa moodi välja. Soovitan igaühel selle tsükli omas elus läbida (veel ei pruugi hilja olla). Ja siis vaadata, kuidas tunduvad vaenuõhutajate üleskutsed harvestere põletada.

Metsateema on praegu populaarne ja peaaegu igaüks peab end sel alal kompetentseks. Professionaalsete metsaseltside ja -ühenduste kõrvale seavad end kodanikuliikumised, kelle agenda on laenatud mõnelt protestimeelselt keskkonnaorganisatsioonilt kuskilt väljastpoolt. Tihti on aga protestide peamiseks motivaatoriks ja kriteeriumiks isiklikud vaatlusandmed, nostalgia ja ilumeel, mille alusel genereeritakse ultimatiivseid soovitusi „jätkusuutlikuks“ majandamiseks.

Metsa kui taastuva ressursi kasutamine ja ümbertöötamine on Eesti majanduse üks võimalusi. On kahetsusväärne, et negativistlikust suhtumisest on saanud rahvaliikumise tõukejõud. Asjale lisab vürtsi valimiseelne ajuloputusperiood, kus poliitikud ning poliitikasse pürgijad paistavad silma populistlike väljaütlemiste ning hämaga.

Vanasti räägiti, et head maasikakohad on raiesmikel. Siis ei olnud raiesmik veel sõimusõna. Teati, et mets kasvab jälle. Praegune segadus metsade majandamisel meenutab veidi vorstitegemist. Soolikate, liha ja tangu läbi lehtri ajamine ei ole just eriti esteetiline vaatepilt ning kaunishing, kes seda pealt juhtub nägema, teatab frustreerunult, et soovib sellest protsessist igakülgselt taanduda. Puu langetamine ning selle ehitusmaterjaliks viilutamine ja pulberdamine on justkui vägivalla kontsentreeritud kehastus.

Loodusrahvastele on aga omane puude langetamine, taastuva ressursi väärtustamine, sealjuures ka vaimsel tasandil. Teame loitse ja palveid, mida öeldi enne puu alla magama heitmist või vabandusi, mida tuli lausuda enne puu langetamist. Jakob Hurda abil on need kõik kirja saanud ja igavese elu leidnud ning hoiavad oma positiivset sõnumit alal.

Modernistlikud tendentsid murdsid ka selles valdkonnas sisse: metsi tuli hakata väärindama ja seega on tselluloositootmine üsna traditsiooniline tööstusharu, mille algusajad nii Eestis kui ka Soomes ulatuvad üle-eelmisesse sajandisse. Nii või teisiti on Kehra tselluloositehast kui 80aastast tööstusmälestist siiski mõtet ka hea sõnaga meenutada. Oli selle tehnoloogia ju ehituse ajal Euroopa moodsaim, arhitektuurilahenduse tegid korralikud arhitektid. Kartulivabariigis püüti olla uuendusmeelsed ning Kehras tuli see ka välja.

Tasakaalupunkti otsingul

Omaaegne agraarne eluviis on viimase 80 aastaga asendunud millegi muuga, kuigi Ränga osutatud kultuuriteadliku linnakodanluse puudumine annab ka praegu end tunda. Peame tunnistama, et ühelt poolt jätab väike riik pisitasa oma maid maha. Enamikku territooriumist harivad robotid. Hiigelpeletis teeb tuhande hobusemehe töö ära ilma inimese suurema sekkumiseta. Tühjaks jäänud maakohtade tööhõive ei ole märkimisväärne. Meil on kahju ka tühjadest mõisahoonetest ja kolhoosikeskustest, kuid isegi Ateena hartade järgi on eluõigus vaid neil hoonetel, millel on rakendus. Omaaegsete mugavate ja suurejooneliste ehitiste hülgamine on paratamatu üle ilma, seda isegi tervete linnade kaupa. Kui juhtute autoga sõitma näiteks New Yorgist Philadelphiasse, näeb teel terveid mahajäetud väikelinnu: sisemaal on tühjenemine toimunud tootmise maalt väljaviimise tõttu, rannikul aga näeme mahajäetud suvituslinnu, millel pärast Florida-lendude massidesse jõudmist puudub rakendus.

Olukorras, kus omavalitsused nõuavad kõigi uusarenduste puhul vähemalt ühte parkimiskohta korteri kohta ning Eesti on end deklareerinud tiigrihüpete ja e-riigi tehnoloogilise progressi toel avangardi kuuluvaks, on eemaldumine looduslähedasest eluviisist vastupidistele deklaratsioonidele vaatamata viimastel aastatel eriti tajutav. Paradoksaalselt on harvesterijuht üks väheseid, keda maal üldse vaja võib minna. Ülejäänud muruniidutaludest linna pendeldajatele tuleb rajada järjest enam ringteid, kahetasandilisi ristmikke ja bensiinijaamu linnaservadesse.

Tasakaalustatud linnaruumi kujundamine on tõeline vaimne kraavikaevamine. Meie linnakultuuri nõrkus ning demokraatiakogemuse haprus võivad tingida olukorra, kus Eesti muutub järjest enam reservaadiks, kus muutustesse ja avatud protsessidesse suhtutakse skeptiliselt, arvates, et hiigelmuuseumid oma sadade töökohtadega tagavad kogukonnale edasikestmiseks piisava tööhõive ja maksunivoo.

Meie juurdunud eluviis ja asustus elavad üle paradigmavahetust. Aeg on küps küsimuseks: kuhu edasi, Eesti?

Viited:

¹ Gustav Ränk, Müüt ja ajalugu. Ilmamaa, 2000, lk 116-117.

² Ene Mäsak, Elutingimustest Tallinna eeslinnades 1870–1940. Eesti Raamat,1981, lk 40.

³ Valdur Mikita, Läänemeresoomlase viimane karje. – Postimees 25. II 2018.

⁴ Edgar Valter, Kaugel naljast. Eesti NSV Ajakirjanike Liit, 1964.