JUHTKIRI | Aasta aega Haabersti hõberemmelgata
Vanasõnaga „hundid söönud ja lambad terved” lahendust siiski iseloomustada ei saa, sest vähemalt praegu kujutab ristmik endast autostumise ausammast, millest jalakäijatel ja jalgratturitel on targem eemale hoida. Võib-olla pärast kergliiklusteede valmimist, mis on jäetud viimaseks, läheb olukord nende jaoks pisut paremaks. Ohjeldamatult rõõmsad ei saa olla isegi autosõitjad, sest näib, et läks nii, nagu rajatise kriitikud ennustasid: ummikud on nihutatud teise kohta.
Reidi tee puhul, mille vastu hulk inimesi tükk aega samuti ägedalt protestis, võeti linnaloodust autoteedele eelistavate inimeste soove lõpuks mõnevõrra arvesse. Tänavu veebruaris nõustus Tallinna linn pärast kaks kuud rühmitusega Merelinna Kaitseks peetud läbirääkimisi vähendama kavandatud tee sõiduradade hulka ja tegema muid väiksemaid järeleandmisi. Seda linnakodanike kaasamise edulooks nimetada oleks palju, aga kahtlemata saavutasid linnalooduse kaitsjad Reidi tee puhul rohkem kui Haabersti ristmikul.
Üks asi, mis Reidi tee puhul parema tulemuse tagas, oli see, et vastuseisu hakati väljendama tee-ehituse varasemas järgus. Hõberemmelga kaitsele viskusid aktivistid ju alles siis, kui puid juba langetati ja tehti ettevalmistusi ehitustöödeks. Reidi tee vastast kampaaniat alustati siis, kui projekt oli küll valmis, aga kohapeal midagi veel ei tehtud. Ka vastuseisu sisukus oli erinev. Reidi tee kompromisskokkuleppe saavutasid end õigusega eksperdirühmituseks nimetavad inimesed, kuid Haabersti remmelga ümber käis selline trall, et isegi osa loodusest hoolivaid inimesi ei tahtnud sellega liituda.
Tore oleks nüüd öelda, et oma seisukohtade varane ja argumenteeritud esitamine suurendab nende arvesse võtmise šanssi. Kahjuks ei ole see alati kindel, sest võimud alles õpivad kaasamist ja tihti üsna vastumeelselt. Võimupoliitikud, ärijuhid ja aktivistid, õppige dialoogi pidama, see annab parema tulemuse.