Juku-Kalle Raid: Kadri imeline teekond

Ühel jumalale meelepärasel päeval, mil Allahi armulikkusel ei olnud piire, sisenes Belgia aukonsuli Erik Sakkovi kabinetti, mis asub KesKusi toimetuses, tuttava näoga proua.

„Tere, ekskolleeg,” hüüdis ta mulle juba ukselt ja naeratas oma avalat naeratust – sellist, mis võib olla ainult Kadri Simsonil. Kadri see oligi. Panin lehetegemise vahendid käest.

„Sind on ikka hea näha,” olin ootamatu kohtumise üle õnnelik. „Räägi, mis mureks!”

„Vaata,” alustas Kadri, „sinul on see, kuidas see käiski... mis ta nimin’d oligi? Ah jaa! Kultuurileht! Teie vist kirjutate sellestsamusestki... eee... kultuurist?!”

Ajalehe KesKus peatoimetaja kirjeldab Kadri Simsoni imelist autobussi koos veel imelisema rahvateatriga. Kivirähk puhkab.

„Tuleb ette, tuleb ette,” vastasin viisakalt. „Ega sinagi viimati kultuuriteed jalge alla ole võtnud?”

Hea Kadri punastas neitsilikult: „Oli küll selline plaan! Tead, mõtlesime siin Jürkaga, et leiba meie riigis juba on, aga tsirkust veidike napib! Ent elu, nagu öeldakse, on läinud paremaks, elu, nagu me teame, on läinud lõbusamaks! Mul on plaanis avada rahvateater! Selline, mille ees Ojasoo ja Semperi hale „Ühtne Eesti” on tite junn! Meie planeerime dokumentaaletendust „Ühtne Venemaa”! Administraator on kogenud inimene, Moskvast, üks Vladimir. Võib-olla oled kuulnud? Ja meil oleks nii, et etendus toimub sõna otseses mõttes ratastel, kõikides maakonnaliinide bussides üle Eesti, nii et kogu Eesti on nagu üks suur lava!” pajatas Kadri õhinal. „Piletit ei pea keegi ostma, vastupidi, kogu meie paljukannatanud vene rahva kaasmaalased eestlased on kõik ise näitlejad!”

Kadri lisas: „Õige inimnäoline sotsialism ongi siis, kui kõigile jääb mulje, et kõike saab kohe ja tasuta. See on olukord, mil üks vend tellib restoranist prae ja teine võileiva, aga minu kabinet võtab kulakult pool praadi ära ja asetab töörahva võileivale!”

„Oo,” ütlesin. „Kirjutame loo? Kivirähk just helistas, et läheb puhkusele, ma peangi teda asendama. Teeme Eesti Päevalehte, see on korralik, ontlik ja igati kiiduväärselt vasakpoolne kanal!”

Meil oleks nii, et etendus toimub sõna otseses mõttes ratastel, kõikides maakonnaliinide bussides üle Eesti, nii et kogu Eesti on nagu üks suur lava!

„Vaata, aga ka siin esineb vajakajäämisi! Paljud n-ö rahvuslased, nagu ma kuulnud olen, ei taha etenduses osaleda, nad ei viitsi üldse meie bussidesse ronida ja kui ronivadki, siis kipuvad juba järgmises peatuses maha, ehkki ei tohi! Üldse ei tohi maha minna! Mis etendus see on, kui näitlejad lähevad poole šõu pealt minema? Mis jama see oleks, kui Ivan Oravat mängiv tubli sots Andrus Vaarik jätab lause pooleli ja loivab puhvetisse?”

„See on tõsi,” ohkasin, „paljud etendused meie n-ö rahvusteatrites lõppevad poole pealt, mõnikord ei möödu nelja tundigi, kui aktöörid lavalt jalga lasevad ja nördinud publiku üksi plaksutama jätavad!”

Kadri muidu nii pilvitu näolapp tõsines: „Ma isegi feissbukist lugesin, et kui keegi jääb vahele katsega vales kohas väljuda, siis määratakse talle karistuseks kolm ringi sama bussiga. Korduva rikkumise korral võidakse karistuseks määrata vabadusekaotus, mis tuleb ära kanda seal bussis.”

„See on kiiduväärt mõte!” nõustusin. „Kas paneme kohe kirja?”

Haarasin klaviatuuri järele.

„Jaa,” ütles Kadri, „ja pane kirja ka uued Eesti hümni sõnad, mida me hakkame oma „Ühtse Venemaa” etenduse lõpus esitama püsti seistes ja vene keeles!”

Ja Kadri laulis kauni memmekese heledal häälel ja Ellen Niidu sõnadel:

„Meie õue kes-teab-kust

sõitis väike autobuss.

Rattaid oli all tal kuus,

pasun tegi tuut ta suus,

imeline autobuss!”