Lauri Vahtre Vabamu juhile: on väga suur samm edasi, kui venelasest muuseumikülastaja esitleb end okupandina. See on ka esimene samm, et saada Ladõnskajaks või Metleviks

Vabamu tegevdirektor Merilin Piipuu avaldas 12. juulil Eesti Päevalehe arvamusveebis artikli, milles kirjeldab muuseumi rolli mineviku kujutamisel: absoluutse tõe esitamise asemel peaks rääkima minevikust eri perspektiivide kaudu ning pakkuma arutelupinda. ("Taasavatava Vabamu juht: usume, et vene noori ei saa moraalselt karistada nende vanavanemate tegude eest", EPL 12.07.2018, loe lähemalt siit)

Täna avati Okupatsioonimuuseumi – mitte ei paindu keel seda Vabamuks nimetama – uus püsiekspositsioon ja siis võib igaüks ise otsustada, kas muuseumi algne mõte on alles või on see asendunud millegi muuga, kus igaüks tehku oma järeldused ise ja „absoluutset tõde“ ei püüelda. Või millegi vahepealsega.

Kuid muuseumi tegevdirektori Merilin Piipuu kirjutis ("Taasavatava Vabamu juht: usume, et vene noori ei saa moraalselt karistada nende vanavanemate tegude eest", EPL 12.07.2018, loe lähemalt siit) teeb ette murelikuks. Tegemist on ikkagi manifestiga, millele muuseum kavatseb toetuda pikema aja jooksul.

Imestama panevad juba direktori avalaused, milles märgitakse, et muuseum otsib viise, „kuidas mitte ainult kujutada minevikku, vaid asetada kunagi toimunud sündmused tänapäeva konteksti“. Vabandust – kunagi toimunud sündmused ja esemed tuleb asetada omaaegsesse konteksti (nagu artikli tagapool seoses 1939. aasta raadioga ka kirjeldatakse); tänapäeva konteksti asetuvad nad nagunii juba seeläbi, et me neid oma tänaste silmadega vaatame ja tänaste peadega neist mõtleme.