Daniel Gros: ajutiselt oleks abi põgenike vastuvõtu rahalisest stimuleerimisest
Euroopa poliitikas kestavad migratsioonist tingitud pinged ja üleeuroopaliste lahenduste kriitika, kuigi tegelikult on Euroopa Liit mänginud ebaseadusliku sisserände vähendamises keskset rolli. Tänu 2016. aasta märtsis Euroopa Liidu ja Türgi vahel sõlmitud kokkuleppele saabub nüüd Kreekasse väga vähe immigrante. Ka Itaaliasse saabujate hulk on märkimisväärselt vähenenud.
Kokkuvõttes on ebaseaduslike saabujate arv, mis 2015. aastal küündis üle miljoni, vähenenud umbes saja tuhandeni aastas. Arvestades, et EL-is elab üle 500 miljoni inimese, on selline ebaseaduslike immigrantide hulk täiesti hallatav. Tegelik lahendust vajav probleem on see, mis riik peaks vastutama EL-i juba saabunud inimeste eest. EL-i võimetus vastata sellele küsimusele nii, et see kõiki osapooli rahuldaks, ähvardab Schengeni viisaruumi püsimist.
Paberil on EL-il selged reeglid: Dublini kokkuleppe järgi peab asüülitaotlejaga tegelema esimene EL-i riik, kuhu ta jõuab. Ent välispiiridega liikmesriigid nagu Itaalia ja Kreeka kurdavad loomulikult, et see paneb neile ebaõiglaselt suure koorma. Ka asüülitaotlejad on selle reegli vastu. Euroopa lõunapoolsete piiririikide ebasoodsa tööturu tõttu suunduvad paljud otseteed Põhja-Euroopasse varjupaika taotlema. Nõnda saab Saksamaa, kel pole EL-i välispiiri, rohkem asüülitaotlusi kui Itaalia.
Dublini kokkuleppe järgi on Saksamaal õigus paluda teistel liikmesriikidel selliste juhtumitega tegeleda. Ent esimese saabumisriigi reeglil on palju seaduslikke erandeid. Näiteks kui varjupaigataotleja perekond on juba mõnes muus riigis (Saksamaal), võib too riik taotluse eest vastutada. Või kui varjupaigataotleja suudab saabumisriigst kolmeks kuuks lahkuda, võib ta esialgse avalduse tagasi võtta ja anda uue sisse mõnes muus EL-i liikmesriigis.
Erandid annavad varjupaigataotlejatele palju võimalusi Dublini kokkuleppel põhinevaid suunamisi kohtus vaidlustada. Peale selle on riigid motiveeritud saatma võimalikult palju varjupaigataotlejaid teistesse riikidesse. 2017. aastal tehti umbes 160 000 teise riiki suunamise palvet, millest küll ellu viidi ainult 20 000. See koos EL-i liikmesriikide õigussüsteemi ja administratiivprotseduuride erinevustega on Dublini kokkuleppe suurelt jaolt tühistanud.
Säärane reaalsus oligi Saksa valitsuskoalitsiooni hiljutiste pingete allikas. Enam kui 60 000 taotlusest, mis Saksa võimud Dublini määruse raames esitasid, viidi ellu alla 15% ja teistesse liikmesriikidesse suunati ainult 7100 asüülitaotlejat. Seevastu Saksamaa ise rahuldas 2016. aastal ligi 30% ülevõtmistaotlusi, võttes vastu umbes 8700 inimest. Saksamaast on saanud Dublini suunamiste netovastuvõtja, ehkki tal pole EL-i välispiiri. Seetõttu tahab Seehofer takistada asüülitaotlejaid, kes on mõnes muus liikmesriigis juba registreeritud, Saksamaale tulemast.
Reaalsuse ja Dublini kokkuleppe vahelise lõhe tagajärjel pole praeguse süsteemiga rahul ükski liikmesriik. Piiririigid kurdavad, et Dublini kokkulepe on ebaõiglane, aga põhjapoolsed riigid kaebavad, et seda ei viida korralikult ellu.
Varjupaigasüsteem, milles üle tosina riikliku bürokraatliku masinavärgi püüab varjupaigataotlejaid nagu kuuma kartulit edasi-tagasi veeretada, ei saa toimida. Reeglite täitmise eest peaks hakkama hoolt kandma Euroopa varjupaigaküsimuste tugiamet (EASO – European Asylum Support Office) – näiteks kui riigid kokkuleppele ei jõua, otsustama üksikkaasuste puhul, kes neist asüülitaotleja eest vastutab. Põgenike vastuvõtmise rahalisest stimuleerimisest oleks samuti abi. Vähemalt seniks, kuni saab hakata mõtlema Euroopa varjupaigasüsteemi radikaalsele reformile.
Copyright: Project Syndicate 2018
