JUHTKIRI | Seekord läks Helsingis õnneks
Enne kohtumist ei tuntud peamist muret mitte sellepärast, et mingit kokkulepet ei sünni, vaid et end iga hinna eest edukana näidata tahtev Trump võib teha ka mingi kahtlase tehingu. Tema diplomaatiliste oskuste näidet kogesime möödunud kuul, kui ta jahmatas Souli pärast Põhja-Korea riigipea Kim Jong-uniga kohtumist teadaandega, et edaspidi jäävad põhjanaabrit ärritanud ühisõppused ära.
Eilse kohtumise järgse pressikonverentsi põhjal võib siiski öelda, et väga head ja Euroopat ohvriks toovat keemiat kahe riigijuhi vahel ilmselt ei tekkinud. Presidendid tunnistasid avameelselt, et jäid erinevale seisukohale näiteks Krimmi annekteerimise küsimuses. Putin küsis teravalt ja otse, kust võtavad ajakirjanikud arvamuse, justkui peaksid kaks presidenti teineteist usaldama – eks kaitse ju mõlemad enda riigi huve.
Nõnda tuli Trump väga kogenud läbirääkija Putiniga ootamatult hästi toime. Endiselt võib küsida, miks oli vaja pidada demonstratiivseid kõnelusi riigipeaga, kellele nii Ühendriigid ise kui ka tema liitlased on hiljuti rahvusvahelise õiguse jämeda rikkumise pärast sanktsioonid kehtestanud. Tähendas ju kohtumine iseenesest n-ö streigimurdmist, mille paistel võis end soojendada üksnes Putin.
Ent ühtegi avaldust, mida võinuks tõlgendada Euroopa mahamüümisena, vähemalt pressikonverentsil ei tehtud. Selle asemel pühendas Trump suure osa meedia poole pöördumisest põhjendamisele, miks äsja 12-le Vene sõjaväeluure ohvitserile väidetava valimistesse sekkumise eest esitatud süüdistus ei puuduta sugugi tema valimisvõitu.
Optimist ütleks, et demokraatlik riigikord ja toimivad institutsioonid tõendasid taas, et suudavad ka presidendi soolosid piisavalt tasalülitada. Pessimist hoiataks: oodake järgmise tviidini. Putini meeskond teeb omad järeldused niikuinii.
