Gert Kiiler: teeme jalgpalli vaatemängulisemaks!

Suurest jalgpallipeost on juba nädal möödas, kuid hoolimata vahepeal toimunud olulistest sündmustest – Putin vs. Trump Helsingis ja Püssid vs. Roosid Tallinnas – ei taha vutt ikka meelest minna.

Jälgisin minagi keskmisest suurema spordihuvilisena telerist mänge, osalesin sõpruskonna ennustusvõistlusel ning kurvastasin ja rõõmustasin pärast mänge. Kui aga suuremad emotsioonid ja kaotusevalu on vaibunud, on aeg kaineks analüüsiks ja kokkuvõteteks.

Kui ei mängi võistkond, kelle poolt ma väga olen, või jällegi selline, keda ma silmaotsaski ei kannata, siis pole ka mängul erilist köitvust.

On üldteada, et jalgpall on üks konservatiivsemaid alasid, kus igasugustele uuendustele seistakse kangekaelselt vastu. Seevastu üha uuenev ja kiirenev maailm lausa nõuab muutusi. Õigemini, mingid isikud arvavad, et uue aja inimesed vajavad pidevalt muutusi, sest muidu kaob nende huvi. Seetõttu on ka rohkesti alasid, mille reegleid pidevalt vaatajate suuremaks köitmiseks muditakse.

Kui jätta kõrvale selle aasta tegija VAR, mis tegelikult toodi mängu vist mitte põnevuse, vaid õigluse nimel, on jalgpall suutnud selliseid uuendusi vältida. Aga kas on ikkagi tegemist jätkusuutliku hoiakuga? Tunnistan ausalt: kui ei mängi võistkond, kelle poolt ma väga olen, või jällegi selline, keda ma silmaotsaski ei kannata, siis pole ka mängul erilist köitvust. Jah, võib ju mõnikord nautida ka lihtsalt mängu ilu, kui mängivad kaks tugevat võistkonda, aga kui tihti sedagi ette tuleb? Eriti kui mängu tulemus midagi ei otsusta. Viimase kuu jooksul ongi tulnud pähe mõned mõtted, kuidas saaks lihtsate vahenditega jalgpalli veidi atraktiivsemaks muuta.

Tihtipeale hakkab juhtiv meeskond juba teise poolaja keskel seisu hoidma ning palli keskväljakul ja enda poole peal loksutama. Selle vastu aitaks kohe korvpallis kehtiv tagasimängu reegel. Kui oled juba üle poole väljaku läinud, siis enam tagasi minna ei tohi, muidu läheb pall vastasele üle. See võiks kehtida, ütleme, viimase 20 minuti jooksul.

Kindlasti lisaks palju põnevust nii mänguväljakule kui ka pealtvaatajate sekka, kui mõlemad võistkonnad peaksid mängima samasugustes särkides. Siis ei saaks enam palli huupi oma kollase või punase särgi poole teele saata, vaid iga söötu kaalutaks hoolikamalt: kas on ikka oma? Näeksime üllatavaid vaheltlõikeid ja mängutempo kiireneks tunduvalt.

Tänavuse MM-i ühe uuendusena lubatakse treeneritel lisaajal teha üks lisavahetus. No mis uuendus see ka on! Kui juba vahetuste kohapealt midagi muuta, siis võiks lubada kummalgi treeneril teha ühe vahetuse vastasvõistkonna ridades. Et võtad välja mängija, kes sulle ei sobi, ja paned mõne teise asemele. Vaat see oleks taktikamäng!

Kui juba vahetuste kohapealt midagi muutta, siis võiks lubada kummalgi treeneril teha ühe vahetuse vastasvõistkonna ridades.

Need olid lihtsamad muudatused, mille kehtestamiseks on vaja kõigest otsus langetada. Aga mängu saab ajada veelgi põnevamaks. Meil on oma sõpruskonnas üks tore talukoht, kus käime sünnipäevi ja muid märgilisi sündmusi tähistamas. Iga peo vaieldamatu tipphetk on Kuldse Kummiku liiga jalgpallimatš umbes korvpalliväljaku suurusel niidetud alal. Kuid see pole lihtsalt künklik heinamaa – keset seda asub kaks võrkpalliposti, üks kahemeetrine õunapuu ja umbes pooleteisemeetrise läbimõõduga lõke, mida pealtvaatajad vajaduse korral puudega toidavad. Võin kinnitada, et sellised lihtsad, kuid ometi efektsed takistused mänguväljakul pakuvad kõvasti lusti ja üllatust nii mängijaile kui ka pealtvaatajaile.

Ah jaa, mõtlesin algul, et peaks ütlema midagi tabavat ka Neymari kohta, aga siis sain aru, et seda on juba nii palju tehtud, et see oleks justkui maas lamaja jalaga löömine.

Andrus Kivirähk puhkab juulis.