Meelis Kubits: üha häirivam on Eesti ühiskonna kui moraalilugeja positsioon! Meil oleks idapartneritelt palju õppida
Angelina Jolie ristiema Bisset lasi teha endale linnas mõned ekskursioonid, kiitis Odessat ja selle ajalugu, festivali õhustikku ning vaatamata hilinenud pagasile oli õnnelik ja rahulolev.
Suhteliselt identne lugu maestro Neeme Järviga, kes EV 100 sünnipäevakontserdil Jerevanis tõi Armeenia esindussaali kohale ligi tuhat muusika – ja Eesti sõpra. Teiste seas istus loozhis Armeenia revolutsioonijuhi, peaminister Nikol Pashinjani abikaasa.
Pashinjaninide lapsed õpivad Eestis ja nende kaudu jätkub traditsioon, mille käigus arvestatav osa Armeenia eliidist on hariduse saanud Eestis, täpsemalt Tartu Ülikoolis. Pole raske arvata, milliseid tundeid tekitab neis eestlaste kohtamine. Maestro Neeme Järvi toimetamist oli neil päevil nii Jerevanis kui mõned päevad hiljem Tbilisis nauditav vaadata. Seda, millise huvi ja lugupidamisega suhtus ta nii meie oma muusikutesse kui kohalikesse kolleegidesse.
Tema õhtused vestlused Jerevani Muusikafestivali asutaja, Armeenia helilooja Stepan Rostomyaniga on õnneks ETV arhiivis olemas, nii nagu ka Peeter Volkonski tõlgitud Armeenia nutulaulude esitamine maestro enda poolt. Ja seda vaatamata tõigale, et oma pagasi said Neeme ja Liilia Järvi kätte kolmandal päeval peale Jerevani saabumist. Maestro ei lasknud kordagi Nordica korraldatud olmelisel force majeure situatsioonil oma professionaalset tegevust mõjutada.
Neeme Järvil ja Eesti riigil läks hästi, sest maestro frakk ja partituur reisisid orkestri pagasis ning 11. juuni õhtul seisis ERSO ees õnnelik ja rahulolev Neeme Järvi. Nii nagu säras Odessas 40 päeva hiljem Jacqueline Bisset, kellel nii hästi iseenesest ei läinud, sest tema pagas jõudis kohale peale avaesinemist. Bisset esimesest intervjuust Odessa võrguväljaandele zachem.com.ua jäi meelde lihtne pealkiri „ära mõtle endale, vaid tunne huvi teiste vastu ja Sul on alati sõpru“. Odessa filmifestivalil on ka õrn Eesti jälg.
Meie inimesi oli toimetamas nii žüriis, korraldusmeeskonnas kui tavakülastajate seas. Eesti uudistesse festival ei jõudnud, sest jõudis üks teine uudis. „Odessa narkopõrgust pääsenud Viljandi mees ..“, „Kunagisest kirjanike lemmiklinnast on saanud Musta mere patupesa“ on vaid üksikud näited meie pealkirjatööstusest viimasel nädalal. Samal ajal lugesime uudiseid ka Tallinna elust, kus 15 aastane poiss - sõber pakkus oma 13 aastasele kallimale fentanüüli, mille tulemusel viimane suri. Viljandis pandi päise päeva ajal põlema inimene. Kumb lugu, kas Odessa või meie omad, rohkem põrgut meenutab, jääb lugeja hinnata. Lahkamata Odessas aset leidnud traagilise juhtumi sisu, tabasin end võrdluselt selle kurva loo ja meie järjest kasvava upsakuse vahel.
Üha häirivamaks hakkab saama Eesti ühiskonna kui õpetaja ja moraalilugeja positsioon versus muu maailm. Seda eeskätt nn idapartnerluse riikide suhtes, aga kahtlemata leidub iganädalasi häid näiteid ka muude riikide puhul. Näiteks on täiesti arusaamatu mõne üksiku erandina, Eesti poliitilise eliidi demonstratiivne vaikimine Soome ja konkreetselt president Sauli Niinistö poolt suurepäraselt korraldatud Helsinki tippkohtumise tunnustamise osas. Vaikimine ei ole alati kuld. Kui Niinistö oli varasema paari aasta jooksul tõusnud Euroopa poliitikas vaat, et Angela Merkeli kõrvale, siis nüüd tegi Soome kogu maailma ilma. Mõned head sõnad jäävad ütlemata vaid seetõttu, et kohtumine kui niisugune, rääkimata selle tulemustest, ei meeldi pistrikpoliitika kõneisikutele.
Soomelt õppimine ei alanda kuidagi Eesti rahvuslikku eneseteadvust. Soome õpetamine neis küsimustes on aga ajalooliselt põhjendamatu ja kohati isegi provokatiivne. Seejuures on oma olemuselt mulle väga sümpaatne, et Eesti riigijuhid on just viimastel aastatel hakanud senisest enam kaitsma meie (ettevõtjate) rahvuslikke huve välisriikides. Aga piir huvide kaitsel ja laiamisel on õhkõrn. Kellegi poolt vaadates on president Kersti Kaljulaidi jõulised avaldused Euroopa ühe suurima riigi Ukraina presidendile stiilis „tahame näha samme, kuidas te Eesti ettevõtjate usalduse tagasi võidate“ slämm, aga mõne teise arvates on see jällegi veidi „perebor“. Isegi siis kui olukord Ukrainas on naljast kaugel ja pahameel õigustatud. Ma näiteks kujutan ette, et nii mõnigi USA ja Euroopa Liidu kõrge ametnik võiks ka meie finantsjärelvalve eest poliitiliselt vastutavatele tegelastele tagumiku avalikult tuliseks teha. 8 miljardi väga spetsiifilise euro pesemiseks peab olema tahe, mis teatavasti ei ole lollus. Tahe on konverteeritav rahasse ja puudutab kõiki ahelas osalenuid. Selles ahelas on kõik korruptsiooni tunnused.
Ei ole Eesti riik veel valmis. Ega ka valmis teisi õpetama. NB ! Oluline info. Tänaste riigijuhtide suhe ja lugupidamine avalikkusesse pole muidugi võrreldav perioodiga aastaid tagasi, millest kirjutasin arvamusloos. Nii president Kaljulaid, kui eeskätt peaminister Jüri Ratas on väga head avalikkusega suhtlejad, mõne eelkäija arrogantsus näib täna kui halb unenägu. Nn murekoht on veidi sügavam, ei ole sugugi personalifitseeritav ja võiks isegi öelda, et läbib niidina kogu ühiskonda. Loeme regulaarselt valitsusasutuste pressiteateid sellest kuidas Prantsusmaa, Hiina, Saksamaa või mõne teise suurriigi minister, aga väiksemate omad, tundsid huvi Eesti kogemuse suhtes või kiitsid meie edulugu IT vallas. Huvi tundmine, nagu ütles Jacqueline Bisset, toob sõpru ja on üldse viisaka inimese tunnus. Samas ma väga ei taju, et me ise tunneksime teiste vastu huvi. Aga õppida kogu sealt idapartnerluse piirkonnast ja loomulikult mitte ainult sealt, on palju.
Kui mõned Ukraina või Armeenia teed meenutavadki meile hästi hooldatud Eestimaa põlde, siis ei maksa unustada, et meie teed on ehitatud valdavalt Euroopa Liidu maksumaksja rahaga, samal ajal kui Armeenia teid on palju ehitatud eraisikute, välismaal elavate armeenlaste isikliku rahakoti arvelt. Tunneme vahet, eks. 13. juunil Tbilisis toimunud ERSO Eesti Vabariik 100 sünnipäevakontsert läks maailma kontserdikorralduse ajalukku faktiga, et Gruusia kultuuriminister läks kontserdi eel lavale publikut tervitama ministri staatuses ja tuli sealt 10 min pärast ära teadmises, et tema teeneid enam ei vajata.
Gruusia peaministri tagasiastumisel oli mitmeid põhjuseid, kuid rahulolematus riigi nn narkopoliitikaga on üks neist. Gruusias on kuluaarselt käimas debatt marihuaana legaliseerimise üle. Suure kirega arutletakse, millised on legaliseerimise potentsiaalsed kulud ja millised on tulud. Äärmuslik, aga tõsine ja hea näide debati teravusest. Sõnaga, mitmed idapartnerluse riigid keevad praegu päris korralikult. Revolutsioonijärgne Armeenia alustab paljuski uuesti oma ühiskonna moderniseerimist, Gruusia uus Valitsus alustas valitsusstruktuuride kokkutõmbamisega, Ukraina sõidab sisse järgmise aasta presidendivalimistesse. Peaksime olema seal kohal mitte õpetamas vaid õppimas.
Tahaks rohkem pressiteateid stiilis „Eesti minister tundis huvi Gruusia värske valitsusreformi suhtes, mille käigus kaotati kolm ministri portfelli ja tõmmatakse kümnete miljonite eurode ulatuses kokku avaliku sektori kulusid“. Vastasel korral levib üle võlli enesekindluse nakkus tavakodaniku tasemele edasi ja osa meist hakkab järjest enam meenutama esimesi Soome turiste üheksakümnendatel või briti poissmehi 7-8 aastat tagasi Tallinna vanalinnas. Mäletatavasti panid Tallinna vanalinna restoraniomanikud seljad kokku ja ütlesid viimastele, et me vaja teid enam. Rullnokad sõitsid edasi Riiga ja pärast jõulist kokkupõrget Vabadussamba all Läti politseiga ei ole neid siin piirkonnas enam nähtud. Odessa pidutseb aga 24 h ööpäevas edasi, sadamalinn ikkagi. Ja kirjanike linn on Odessa ka. Just Odessa Tammsaare, Isaak Babel on nauditavalt kirjutanud selle linna hinge lahti ja seda igale külalisele mõistetavas keeles. Soovitan kõigile enne lennukile astumist tutvuda. Sest meid on vähe, iga inimene on kallis ja iga inimene on ka saadik.
