Merca: spordihaiged, jätke maainimene rahule! Minge sõitke metsas!
Toompeal on muudki teha, kui maainimeste pidevat viginat kuulda: tasuta transport peab hoo sisse saama, aktsiisidega ikka igavene jama, lõppeks peab ka riigikogu millalgi puhkama… Maainimene on ikka nagu tüütu parm ja piniseb kõrva ääres.
No tõesti! Miks peaks keegi tahtma olla maainimene, kui tõelist väärtust toodavad vaid krüptokaevurid? Mida paanikat?! Ilmselt pole kaugel aeg, kui ühe klahvivajutusega saad hommikukohvile lisada kas lehmamahla, kitsepiima või kookosevedelikku. Igas korralikus kodus on 3D-printer toiteväärtuslike tomatite ja munade printimiseks ning vigisev maainimene saadab lõpuks oma osooniauke peeretavad veised parematele karjamaadele ja muudab põllud normaalseteks parklateks. Maale jäävad alles vaid kampsunites ökoistid ja muud segased. Tehku ja olgu omaette!
Ehk teeks ja oleks, vähemalt suvel, kui inimkonda haaranud muud hullused lolli maaleihalejat ei takistaks. Ma olen korduvalt väitnud, et sport on tervisele kahjulik, ent alati jäänud hüüdja hääleks kõrbes. Mineval laupäeval hakkasin seniseset veelgi enam vihkama sporti ja selle harrastajaid. Loll maainimene tahtis kangesti saada hommikuse rongiga (kõige mugavam variant) Koidula raudteejaama. Tartu vaksalisse võinuks minna ehk jalagi, aga paraku tuleb oma tallu tarnida teatud ökomöko vedelikke (mõningane mugavus meeldib maainimeselegi), pluss üht-teist produktidest, kaalusid mu kotid omajagu, sestap proovisin tuntud taksot. Ma võtsin isegi 20 minutit varuaega. Normaalseis tingimusis oleksin jõudnud enne rongi väljumist eiteamida teha, osta näiteks kohvi, aga…
Olles tassinud oma pambud maja nukale, sain ma aru, et olen jõhkralt ümber piiratud… ratatajaist! Terve mu kvartal on lukus. Mina seisan kui Mäksa mol’o oma kaalukate kottidega kodutänava nurgal, proovin läbi vahendaja taksistiga ühendust saada, et treffpaik ära muuta, no ei õnnestu. Viimaks helistab mulle juht ja teatab, et on lõpuks läbi raskuste jõudnud Herne-Kroonuaia nurgale.
“Mis õige kell on?” küsin mina.
“Mercakene, anna andeks, et nii kaua läks, aga on 10.23.”
“Aitäh tulemast, aga ma ei usu, et me 5 minutiga rongi kätte saame.”
Mis seal ikka, maainimene tegi oma plaanid pisut ümber, aga oli tige kui herilane! Tõepoolest, ärge hakake rääkima, ise oled volikogus selliseid otsuseid vastu võtnud. Inimene õpib vigadest. Tartu linn on tänu liitmisele suurenenud. Edaspidi võiks sarnaseid “spordipidusid” pidada ehk väljaspool keset. Las jooksevad, ratatavad ja ujuvad näiteks Ihastes.
Vahetult enne triatloni oli Tartus ka Lõuna-Eesti ralli. Andke andeks, aga kokkuvõtteks liiga painav neile linlastele, kes pidid miskil põhjusel kohapeal olema.
Igatahes tegi Tartu ära tselluloositehasele, tänu kodanikealgatusele. Kui mul ei õnnestu volikogus kuidagi spordihaigete mõningast trajektoori väänata, siis järgmisel korral ajan Kroonuaia ja Laia tänava veerele püsti piketi, plakatitega: MINGE SÕITKE METSAS!
PS. Kallis kursavend, ma hindan su saavutusi, aga antud olukorras palun ma sul pista need kõik …!!! Sa keerasid mu päeva pekki!
